Kõrvad lidus kutsikat varitsenud kassipoeg jagas partneri koonu pihta kiire seeria käpahoope ja pani ajama, kiigates ja tempot sättides, et peni ikka märkas talle järele liduda.
Kiisu lasi vaid pisut suuremal jälitajal end kinni nabida ja tagasi esikupadjale lohistada, kus peagi algas sama trall otsast peale.
Kauges lapsepõlves olid mul kassipoeg ja koerakutsikas, kes kasvasid koos, kuid sellele vaatamata sugesid teineteist, kuidas jaksasid. Lemmikute omavaheline kraaklemine jättis võõrastele kergesti mulje kassi ja koera igipõlisest vaenust.
Ainult omad nägid, et õhtul magasid nad magusasti teineteise kaisus. Kui sülekoera mõõtu noor nähvits mootorratta all elu kaotas, muutis lein elurõõmsa kassi tundmatuseni. Ta ei osanud enam olla, söök ei läinud alla ja mõne nädala pärast kadus kuhugi ära ega tulnudki tagasi.
Miks ma ammust lugu meenutan? Sest Eesti Vabariigi juubeliaasta algusnädalatel jälle lõkkele löönud meeste-naiste vastandumine meenutab Tommy ja Jerry multikaid, kus kaks kraaklevat tegelast, kes on nagu sukk ja saabas, proovivad kokku saades seeriast seeriasse teineteisele panniga pähe virutada.
Õigupoolest läks sõjakas laviin veerema juba eelmisel aastal Ameerikast, kui meelelahutusmaailma telgitaguste paotamine tõi fookusse ridamisi ammuseid ja värskemaid juhtumeid, kus mõni tuntud (mees)staar oli pruukinud oma võimukat positsiooni nooremate kolleegide seksuaalseks ahistamiseks.
Paar aastat tagasi läksid Tallinnaski kahe lähedaseks saanud teatriinimese suhted omavahel nii puntrasse, et lavastajahärra läks oma alluvale näitlejannale käte-jalgadega kallale.
Enesekontrolli kaotanud teatrijuht pälvis üldsuse hukkamõistu, näotu loo osalised leppisid seadusesilma vahendusel ära ja ründaja palus ohvrilt vabandust.
Mälusoppidest kaevati vana lugu välja nädalapäevad tagasi, kui sai teatavaks, et president Kersti Kaljulaidi kantselei kutsub toonase skandaali keskseks tegelaseks olnud NO99 teatri lavastaja Tiit Ojasoo seadma kokku Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Eesti Rahva Muuseumis korraldatava presidendi vastuvõtu kava.
Ühiskonnaaktivistidel läks silme eest mustaks ja 104 neist kirjutas alla presidendile adresseeritud hukkamõistvale kirjale, millega nõudsid Ojasoo eemaldamist juubeli korraldusmeeskonnast. Kõlas ka üleskutseid vastuvõttu boikottida või protestimanifestatsiooniks muuta.
Justiitsminister Urmas Reinsalu omakorda kritiseeris emotsionaalselt ja värvikalt seaduslikust asjade käigust hälbivat ühiskondlikku karistamise kihku, nimetades kirjaga liitujaid kaagutavaks kanakarjaks. Ministri avaldus mõjus kui bensiiniga tule kustutamine.
19 riigikogu naisliiget olid Reinsalu sõnakasutust taunides vaoshoitumad nagu ka ministri koalitsioonikaaslased, kes sundisid Reinsalu vabandust paluma, kuid uut avalikkuse sõnatormi see ei leevendanud.
Paari päeva eest saatis 78 naisõiguslast Isamaa ja Res Publica Liidu juhile järgmise kirja, nõudes Reinsalule sule sappa andmist.
Tänapäevases Lääne kultuuriruumis pole kahtlust, et inimsuhetest vägivalda välja juurida on õige asi. Ent tüli kisub lepitamatuks, kui jutt kandub ahistajate või vägivallatsejate karistamisele ning nende edasisele rollile ja positsioonile ühiskonnas.
Ühed pooldavad andestamist ja uue võimaluse andmist, kui tülipooled on ära leppinud, süüdlane tegu kahetsenud ja karistuse saanud ning selle ära kandnud ja pole uusi kurje tegusid teinud. Nende seas on ka president Kaljulaid.
Teised ütlevad, et andestada ei tohi mingil juhul ning teise inimese vastu käe tõstnu või kohatu mõtte välja öelnu peab aegade lõpuni põlema teiste hoiatuseks ja hirmuks põrgutules.
Ta jäägu ühiskonna heidikuks, keda enam kunagi ei tohi lasta tagasi laua äärde sõltumata sellest, millised on tema varasemad ja hilisemad erialased või ühiskondlikud saavutused ja teened.
Meenus üks anekdoot kuskil Šotimaa mägisemas serva tühjas pubis norutavast McGregorist. Kord sattus pubisse matkarajalt maha keeranud turist. Oma õllekannu taga konutav McGregor tegi ränduriga juttu: «Näed seda sepipada seal eemal? Mina ehitasin selle oma kätega. Terve klann käib nüüd sepiseid tellimas, aga keegi ei kutsu mind Sepa-McGregoriks.»
Turist noogutas.
«Näed seda vesiveskit seal mägijõel?» osutas McGregor teises suunas. «Ise oma kätega ehitasin ja tahusin veskikivid. Terve klann käib sinna leivajahu jahvatama, aga keegi ei kutsu mind Veski-McGregoriks.»
«Ka selle silla üle jõe ehitasin mina. Palgid raiusin ja tahusin oma kätega, aga mitte keegi ei kutsu mind Silla-McGegoriks,» jätkas mees juhuslikule teelisele pihtimist. «Aga pruukis mul vaid üks kord seal kaugemal karjamaal lambaga kahekesi jääda …,» ohkas McGregor.
Meediat jälgides jääb mulje, et keelevääratuste põhjal inimeste sildistamine on meie väikses ühiskonnas võtnud enneolematud mõõtmed.
Lisaks käreda sõnaga hukkamõistvatele huvigruppidele on jõuliselt assisteerimas poliitikud. Tähenärijaliku vaimustusega rebitakse mõni teise ütleja lausejupp kontekstist välja ja keeratakse see kirglikult pea peale.
Tuleb ühineda näitleja Malle Pärna paari päeva eest öelduga, et väga paljudel inimestel on kaotsi läinud funktsionaalne lugemisoskus. Tervikteksti ei süüvita ega proovitagi keeruka lausekonstruktsiooni, allegooria ja kalambuuriga pikitud ütluse sügavamat mõtet aduda, kui mõni üksik fragment annab võimaluse ilkuda.
Olen juba mõnda aega pannud samasuguse imestusega tähele funktsionaalse lugemisoskuse puudumist riigikogu poliitikute debattides, kus mõnuga jauratakse üksikute sõnavääratuste ümber.
Sama libedale teele on sattunud vahel ka meedia, rääkimata inimestest, kes suure kirega postitavad sotsiaalmeediasse pilte mõne leheloo või poe tootesildi täheveast isegi siis, kui apsule vaatamata on selgesti mõistetav, mida tegelikult öelda taheti ja võiks niisama õlgu kehitades mööda minna.
Kes juhtus teisipäeva õhtul vaatama ETV saadet «Foorum», see nägi, millise kirega poliitikud ebaõnnestunud sõnakasutuse tõttu löögi alla sattunud justiitsministri näite varal kolleegide kallal võtsid ja süüdistasid üksteist poliitilises mängurluses ning teadlikus sõu korraldamises. Ju nad oma konkurente tunnevad.
Tõsisest teemast on saanud emotsioonide sasipuntrasse mattunud palagan.
Legendi järgi olnud Vana-Kreeka valmimeister Aisopos argielus hull tähenärija. Sõnaväänajast tüdinenud Delfi elanikud heitnud ta kaljult alla kividele. Näis, kaua Eesti üldsus validooli järele haaravate tähenärijate emotsioonipurskeid taluvad.
Selle kümnendi alguses juhtus Rakveres kurb lugu, kus kaks täismehest venda otsustasid välja selgitada, kumb on kõvem mees. Katse oli lihtne: vennad seisid rööbastel läheneva rongi ees ja kes põikas kõrvale enne, see oli kaotaja.
Kangem vend jäi paigale, võitis jõukatsumise, kuid võidurõõmu maitsta ei jõudnud, sest jättis rongi rataste all elu. Kaotaja jõudis teetammilt alla hüpata ja jäi ellu.
Praeguses ahistamisteemalises vaidluses on eri positsioonidel olevad osalised verd täis valgunud silmadega kaitsmas oma aina polariseeruvamaid seisukohti sama tuliselt ja kompromissitult, nagu õnnetud Rakvere vennad näitasid oma kangust vastu kihutava rongi ees. Sellises heitluses tegelikult võitjaid pole.
Ühiskond ei arene tõstatatud valupunktide lahendamisel edasi üksteisest mööda karjudes, kus väitlejate vahel tegelikku arutelu ei toimu ega taheta kuulata vastaspoolt ja austada enda omadest erinevaid seisukohti.
Veelgi hullem – oma jäiku dogmasid teistele peale surudes muututakse ise samasuguseks ahistajaks nagu need, kelle häbistamist nõutakse.
Kuigi justiitsminister eile tagasi ei astunud, peaksime ühiskonna liikmetena kõik seda tegema. Kasvõi pool sammu. Et vastastikku solvangute ja süüdistuste asemel taastuks arutelu nii lähisuhtevägivalla ohjamiseks kui ka eksimustest õppinud inimestele uue võimaluse andmise üle. Olgem inimesed.
https://jarvateataja.postimees.ee/4386219/astume-koik-tagasi-kasvoi-pool-sammu
Kiisu lasi vaid pisut suuremal jälitajal end kinni nabida ja tagasi esikupadjale lohistada, kus peagi algas sama trall otsast peale.
Kauges lapsepõlves olid mul kassipoeg ja koerakutsikas, kes kasvasid koos, kuid sellele vaatamata sugesid teineteist, kuidas jaksasid. Lemmikute omavaheline kraaklemine jättis võõrastele kergesti mulje kassi ja koera igipõlisest vaenust.
Ainult omad nägid, et õhtul magasid nad magusasti teineteise kaisus. Kui sülekoera mõõtu noor nähvits mootorratta all elu kaotas, muutis lein elurõõmsa kassi tundmatuseni. Ta ei osanud enam olla, söök ei läinud alla ja mõne nädala pärast kadus kuhugi ära ega tulnudki tagasi.
Miks ma ammust lugu meenutan? Sest Eesti Vabariigi juubeliaasta algusnädalatel jälle lõkkele löönud meeste-naiste vastandumine meenutab Tommy ja Jerry multikaid, kus kaks kraaklevat tegelast, kes on nagu sukk ja saabas, proovivad kokku saades seeriast seeriasse teineteisele panniga pähe virutada.
 |
| Ahistamise vastu võitlemisest on saanud laadaplatsi kraaklemine. |
Õigupoolest läks sõjakas laviin veerema juba eelmisel aastal Ameerikast, kui meelelahutusmaailma telgitaguste paotamine tõi fookusse ridamisi ammuseid ja värskemaid juhtumeid, kus mõni tuntud (mees)staar oli pruukinud oma võimukat positsiooni nooremate kolleegide seksuaalseks ahistamiseks.
Paar aastat tagasi läksid Tallinnaski kahe lähedaseks saanud teatriinimese suhted omavahel nii puntrasse, et lavastajahärra läks oma alluvale näitlejannale käte-jalgadega kallale.
Enesekontrolli kaotanud teatrijuht pälvis üldsuse hukkamõistu, näotu loo osalised leppisid seadusesilma vahendusel ära ja ründaja palus ohvrilt vabandust.
Mälusoppidest kaevati vana lugu välja nädalapäevad tagasi, kui sai teatavaks, et president Kersti Kaljulaidi kantselei kutsub toonase skandaali keskseks tegelaseks olnud NO99 teatri lavastaja Tiit Ojasoo seadma kokku Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Eesti Rahva Muuseumis korraldatava presidendi vastuvõtu kava.
Ühiskonnaaktivistidel läks silme eest mustaks ja 104 neist kirjutas alla presidendile adresseeritud hukkamõistvale kirjale, millega nõudsid Ojasoo eemaldamist juubeli korraldusmeeskonnast. Kõlas ka üleskutseid vastuvõttu boikottida või protestimanifestatsiooniks muuta.
Justiitsminister Urmas Reinsalu omakorda kritiseeris emotsionaalselt ja värvikalt seaduslikust asjade käigust hälbivat ühiskondlikku karistamise kihku, nimetades kirjaga liitujaid kaagutavaks kanakarjaks. Ministri avaldus mõjus kui bensiiniga tule kustutamine.
19 riigikogu naisliiget olid Reinsalu sõnakasutust taunides vaoshoitumad nagu ka ministri koalitsioonikaaslased, kes sundisid Reinsalu vabandust paluma, kuid uut avalikkuse sõnatormi see ei leevendanud.
Paari päeva eest saatis 78 naisõiguslast Isamaa ja Res Publica Liidu juhile järgmise kirja, nõudes Reinsalule sule sappa andmist.
Tänapäevases Lääne kultuuriruumis pole kahtlust, et inimsuhetest vägivalda välja juurida on õige asi. Ent tüli kisub lepitamatuks, kui jutt kandub ahistajate või vägivallatsejate karistamisele ning nende edasisele rollile ja positsioonile ühiskonnas.
Ühed pooldavad andestamist ja uue võimaluse andmist, kui tülipooled on ära leppinud, süüdlane tegu kahetsenud ja karistuse saanud ning selle ära kandnud ja pole uusi kurje tegusid teinud. Nende seas on ka president Kaljulaid.
Teised ütlevad, et andestada ei tohi mingil juhul ning teise inimese vastu käe tõstnu või kohatu mõtte välja öelnu peab aegade lõpuni põlema teiste hoiatuseks ja hirmuks põrgutules.
Ta jäägu ühiskonna heidikuks, keda enam kunagi ei tohi lasta tagasi laua äärde sõltumata sellest, millised on tema varasemad ja hilisemad erialased või ühiskondlikud saavutused ja teened.
Meenus üks anekdoot kuskil Šotimaa mägisemas serva tühjas pubis norutavast McGregorist. Kord sattus pubisse matkarajalt maha keeranud turist. Oma õllekannu taga konutav McGregor tegi ränduriga juttu: «Näed seda sepipada seal eemal? Mina ehitasin selle oma kätega. Terve klann käib nüüd sepiseid tellimas, aga keegi ei kutsu mind Sepa-McGregoriks.»
Turist noogutas.
«Näed seda vesiveskit seal mägijõel?» osutas McGregor teises suunas. «Ise oma kätega ehitasin ja tahusin veskikivid. Terve klann käib sinna leivajahu jahvatama, aga keegi ei kutsu mind Veski-McGregoriks.»
«Ka selle silla üle jõe ehitasin mina. Palgid raiusin ja tahusin oma kätega, aga mitte keegi ei kutsu mind Silla-McGegoriks,» jätkas mees juhuslikule teelisele pihtimist. «Aga pruukis mul vaid üks kord seal kaugemal karjamaal lambaga kahekesi jääda …,» ohkas McGregor.
Meediat jälgides jääb mulje, et keelevääratuste põhjal inimeste sildistamine on meie väikses ühiskonnas võtnud enneolematud mõõtmed.
Lisaks käreda sõnaga hukkamõistvatele huvigruppidele on jõuliselt assisteerimas poliitikud. Tähenärijaliku vaimustusega rebitakse mõni teise ütleja lausejupp kontekstist välja ja keeratakse see kirglikult pea peale.
Tuleb ühineda näitleja Malle Pärna paari päeva eest öelduga, et väga paljudel inimestel on kaotsi läinud funktsionaalne lugemisoskus. Tervikteksti ei süüvita ega proovitagi keeruka lausekonstruktsiooni, allegooria ja kalambuuriga pikitud ütluse sügavamat mõtet aduda, kui mõni üksik fragment annab võimaluse ilkuda.
Olen juba mõnda aega pannud samasuguse imestusega tähele funktsionaalse lugemisoskuse puudumist riigikogu poliitikute debattides, kus mõnuga jauratakse üksikute sõnavääratuste ümber.
Sama libedale teele on sattunud vahel ka meedia, rääkimata inimestest, kes suure kirega postitavad sotsiaalmeediasse pilte mõne leheloo või poe tootesildi täheveast isegi siis, kui apsule vaatamata on selgesti mõistetav, mida tegelikult öelda taheti ja võiks niisama õlgu kehitades mööda minna.
Kes juhtus teisipäeva õhtul vaatama ETV saadet «Foorum», see nägi, millise kirega poliitikud ebaõnnestunud sõnakasutuse tõttu löögi alla sattunud justiitsministri näite varal kolleegide kallal võtsid ja süüdistasid üksteist poliitilises mängurluses ning teadlikus sõu korraldamises. Ju nad oma konkurente tunnevad.
Tõsisest teemast on saanud emotsioonide sasipuntrasse mattunud palagan.
Legendi järgi olnud Vana-Kreeka valmimeister Aisopos argielus hull tähenärija. Sõnaväänajast tüdinenud Delfi elanikud heitnud ta kaljult alla kividele. Näis, kaua Eesti üldsus validooli järele haaravate tähenärijate emotsioonipurskeid taluvad.
Selle kümnendi alguses juhtus Rakveres kurb lugu, kus kaks täismehest venda otsustasid välja selgitada, kumb on kõvem mees. Katse oli lihtne: vennad seisid rööbastel läheneva rongi ees ja kes põikas kõrvale enne, see oli kaotaja.
Kangem vend jäi paigale, võitis jõukatsumise, kuid võidurõõmu maitsta ei jõudnud, sest jättis rongi rataste all elu. Kaotaja jõudis teetammilt alla hüpata ja jäi ellu.
Praeguses ahistamisteemalises vaidluses on eri positsioonidel olevad osalised verd täis valgunud silmadega kaitsmas oma aina polariseeruvamaid seisukohti sama tuliselt ja kompromissitult, nagu õnnetud Rakvere vennad näitasid oma kangust vastu kihutava rongi ees. Sellises heitluses tegelikult võitjaid pole.
Ühiskond ei arene tõstatatud valupunktide lahendamisel edasi üksteisest mööda karjudes, kus väitlejate vahel tegelikku arutelu ei toimu ega taheta kuulata vastaspoolt ja austada enda omadest erinevaid seisukohti.
Veelgi hullem – oma jäiku dogmasid teistele peale surudes muututakse ise samasuguseks ahistajaks nagu need, kelle häbistamist nõutakse.
Kuigi justiitsminister eile tagasi ei astunud, peaksime ühiskonna liikmetena kõik seda tegema. Kasvõi pool sammu. Et vastastikku solvangute ja süüdistuste asemel taastuks arutelu nii lähisuhtevägivalla ohjamiseks kui ka eksimustest õppinud inimestele uue võimaluse andmise üle. Olgem inimesed.
https://jarvateataja.postimees.ee/4386219/astume-koik-tagasi-kasvoi-pool-sammu
