neljapäev, 20. detsember 2018

Juba kilplased pidasid taastuvenergiast lugu

Pühapäeval Tallinnas Euroopa kauneimalt jõuluturult läbi jalutades ja külmast kangeid sõrmi hõõgveinitopsi ümber soojendades kujutasin ette, kuidas üldsus haarab validooli järele, kui poolehektarist raekoja platsi täidaksid ühel kenal päeval päikesepaneelide sirged hõbedaselt sillerdavad read.

Muide, detsembri alguses teatas Tallinna linnavalitsus, et linna omandis olevatele hoonetele rajatakse sada päikesejaama. Rohelise varjundiga taastuvenergia tootmisse investeerib raad kolm miljonit eurot.

Miks mitte hullata ideega lõpetada avaliku ruumi esteetilistel ja tseremoniaalsetel eesmärkidel raiskamine ning väljakud ja pargid päikesepaneele täis külvata?

Kaua me maailmaturu kõrgete naftahindade ja keskkonda rüüstava põlevkivienergeetika lõa otsas sipleme, kui päike on igal hommikul tasuta võtta? Sama soojaga sobiks hommikupäikese poole koogutavad tahvlikesed koidukiiri püüdma Paide keskväljakule, muusika- ja teatrimaja parklasse ning teiste linnade lagedatele raeplatsidele.

Kilplased. Eno Raua ümberjutustus Kreuzwaldi algendist. Illustreerinud Peeter Ulas. 1962.

Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 160 aasta eest ilmavalgust näinud raamatus «Kilplased» sellest, kuidas Järvamaa Peetri kihelkonna Upakallo küla mehed kottidega loojuvat päikest taga ajasid.

Õhtupimeduse leevenduseks kotiga valguse tuppa tassimisest kilplastel toona asja ei saanud, kuid oma taastuvenergeetikat väärtustavalt mõtteviisilt olid ohmudeks peetud kaimud kaasaegsetest kaugel ees.

Ah et te ei suuda hästi ette kujutada päikesepaneele tihedalt täis pikitud Tallinna esindusväljakut?

Minu kodukandis, otse 250aastase Öötla baroksest mõisahäärberist üle tee nokitsevad töömehed juba teist kuud päikesepargi kallal. Küla kontekstis võrdub ehitustanner raekoja platsiga.

Vabadussõja järel jagas värske riik sõjasangaritele tasuks eluga riskimise ja isikliku vapruse eest autasuks mõisasüdameid, kus arvati olevat kõige viljakamad ja hinnatumad maad.

Kolhooside ajal pressisid mõisatesse end kolhoosikontorid ja nende suurenedes osakonnakeskused. Oi kui paljude mõisate külje alla ehitati ühismajandite lautu ja töölistele korrusmaju, mis sobisid sajanditega arendatud komplekside miljöösse nagu siga ja kägu.

Nii või teisiti on mõis aastasadu olnud küla keskpaik ning kannatab kogukonna mõistes võrdlust iga linna raekoja platsiga. Mäletate, 15 aastat tagasi istutas suur hulk ettevõtlikke maaomanikke põllud täis astelpajupõõsaid lootuses ratsa rikkaks saada?

Eufooria lahtus mõne aastaga ja selgus, et marjapõõsaid sai kordades rohkem, kui turg Eestis ja naaberriikides suutis tarbima. Pealegi oli raske leida korjajaid, kes tahtnuks vabatahtlikult oma käsi üliokkalisse põõsasse toppida. Nüüd torkab Eestis ringi liikudes silma, et aina rohkem kõlvikuid kannavad vilja asemel päikesepaneele.

Päikesepüüdmise rallit tiivustab Eesti riigi võetud ambitsioonikad eesmärgid suurendada taastuvenergia osa energiamajanduses ning eesmärgi saavutamiseks makstavad kopsakad toetused. Euroopa Liidu taastuv­energia direktiiviga võttis Eesti aastaks 2020 kohustuse kasutada kogu energiamahust 25 protsenti taastuvenergiat.

Eurostati andmetel oli Eestis taastuvenergia osa juba 2016. aastal 28,8 protsenti. Ent energiamajanduse arengukava 2030+ järgi peaks meie taastuvenergia osa 2030. aastaks olema 50 protsenti, seejuures soojamajanduses 80 ja elektrimajanduses 50 protsenti. Internetis guugeldades paistab, et päikeseparkidesse investeerijad on paaril viimasel aastal äratanud elule ridamisi riiulifirmasid, mille ainus tegevus on kahmata kokku suvalisi põllusiile kus iganes, et riigi toetuste najal päikeseloojanguks kotisuu Upakallo meeste kombel pärani tõmmata.

Äri ühe perspektiivina koidab tuksuv rahamasin vaheltkasuga mõnele suurele energiahiiule maha müüa. Eelmisel nädalal läbis riigikogus esimese lugemise maaelu ja põllumajandusturu korralduse seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis seab piiranguid väärtuslike põllumajandusmaade kergel käel kasutusotstarbe muutmiseks.

Eelnõud on plaanitud seaduseks vormida järgmisel aastal, kuid nähes mööda Eestit ringi sõites viljapõldude asemel päikeseväljade tekkimise tempot, paistab, et paljudele väärt maalappidele jääb seadusemuutus hiljaks. Sool on juba külvatud, kui kilplasi meenutada.

Õigupoolest pole praegu tehnoloogiate areng veel jõudnud punkti, kus päikeseelektrijaamade ehitus ilma peale maksmata majanduslikult end ära tasuks.

Kulud suurenevad veelgi, kui ehitada elektrijaam viletsa ligipääsuga kõrvalisse kohta, kuhu ei ulatu teed või pole energiavõrguga liitumiseks liinivõrku.

Arendajatel on kiire ka seetõttu, et peagi muutuvad toetuse määramise tingimused. Edaspidi antakse abiraha tõenäolisemalt neile elektrijaama ehitajatele, kes vähempakkumisel konkurentidest vähem riigilt lisa küsivad.

3800 aastat tagasi sisenes Väike-Maarja kohal Maa atmosfääri meteoriit. Tulekera tuhises kõuekõminal üle praeguse Järvamaa ja sadas väiksema tuumapommi jõuga Saaremaale, kohta, mida tunneme Kaali kraatrina.

Lennart Meri püstitas raamatus «Hõbevalgem» hüpoteesi muistse põlisrahva uskumusest, et Saaremaa on paik, kus päike käib magamas, tõmmates võrdusmärgi Euroopa keskaegses mütoloogias tuntud salapärase põhjamaise saare Ultima Thule ja Saaremaa vahele.

Ka Liivimaa Henriku muinasajal üles tähendatud kroonikas kirjeldatud saarlaste jumala Tarapita lennutee seostub rauaaegse meteoriidi langemistrajektooriga ja viitab eestlaste religioossele sidemele päikese väega.

Maaomaniku ettevõtlusvabadus on püha, ent samavõrd püha on arvestada kogukonna huvidega. Lähiajaloo võimsaim näide kogukonna sõnajõust on tuua Tartust, kus avalik arvamus ja huvi nurjas kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu algatuse.

Öötla küla rahvas on solvunud, et vallavõimud andsid kooskõlastuse justkui taevast kukkunud elektrijaama püstipanekuks ja maa kasutusotstarbe muutmiseks ilma kogukonnaga arutamata.

Pärismaalased said tööstusrajatisest aimu alles siis, kui töömehed hakkasid tokke põllule taguma.

Käremeelsemad sajatavad, et Järva valla võimudele on nad silmapiiritagune ääremaa, mille elukeskkonna kvaliteedi hoidmine omavalitsusreformiga kaugenenud võimu ei huvita.

On neid, kes peavad päiksepaneelide külvamist mööduvaks moehaiguseks, nagu omal ajal ehitati Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse põllud täis pappmaju.

Isegi kui seadused ei nõua, on tänapäeval elementaarne teavitada kogukonda neid puudutavatest otsustest ja ettevõtmistest, et ennetada asjatuid pingeid ja hoida suhteid. Miks mitte tulla inimestele lihtsas keeles seletama taastuvenergeetika nüansse ja nuputama, kuidas kohalikud oma küla põldudelt kogutud elektrit soodsamalt tarbida saaksid. Ega rääkimine kedagi rumalamaks tee.

https://jarvateataja.postimees.ee/6481462/juba-kilplased-pidasid-taastuvenergiast-lugu

laupäev, 8. detsember 2018

Rubriigist täna 30 aasta tagasi: Kuidas me enne maavärinat Kaukaasiast tulema saime


7. detsembri õhtul 1988. a. mängisime Tbilisi-Moskva rongis Ailo, Valmari ja Harriga paari hingetõmbega maha pea kogu kojureisiks varutud toiduraha, mis jäi üle platskaardi piletite kupee kohtade vastu vahetamisest.

Mingi libekeelne Rostovi suller imbus meie kupeesse ja ahvatles sõdurpoisid raha peale atškood taguma. Arvasime, et oleme kavalad aga tutkit brat. Paari  ringiga oli selge, et ees terendas kolm päeva vagunisaatja pakutavat teevee dieeti.

Pea aasta teeninud kamraadidele mõisteti tubli teenistuse eest käskirjaga 10 päeva puhkust pidulikult rivi ees 7. novembril. Lisaks 3300 kilomeetri edasi-tagasi sõiduks kuus päeva. 

Minu puhkusepilet oli kojusõitu oodates laagerdanud juba paar kuud.  

Minu puhkuse eellugu algas sellest, et sattusin suve teisel pooles väeosa zampoteh Masalõkini mahitusel lennuväe abiteenistuse pataljoni keemiakaitse jakku. 

Juba paar nädalat hiljem leidsin end Gruusiast, Tbilisi lähistelt Marneuli lennuväebaasist, kogu Taga-Kaukaasias paikneva 32. õhuarmee võistluslikelt keemiakaitseõppustelt. 

Motivatsiooni tõstmiseks pani õhuarmee keemiateenistuse ülem, volgasakslane major Miller individuaalse esikoha võitjale välja puhkusepileti. 

Paide 1. keskkooli sõjalise tunnis Koigi merelennuväljalt erru läinud major Ilkevitši näidatud dosimeetrite ja seadmete kasutamine oli veel mingil määral meeles. Sellest piisas, et individuaalselt tulla ilma erialase väljaõppeta Taga-Kaukaasia õhuväe paremuselt kolmandaks keemikuks. Selline tase siis armees.

Kujutage ennast ette kuu aja vältel 40kraadises kuumuses keemiakaitseülikondades kalpsamas higi gaasimaski illuminaatorite ülemise piirini loksumas. Päris karm oli sedasi omas mahlas ligunedes tehnikad desinfitseerida, dosimeetritega saastekiirgust mõõta ja aja peale takisturibal päiksepiste eest ära joosta. Ega varju minna polnud väga kuhugi. Lühidalt öeldes on lihtsamaid enesetapuviise.

Mäletan, et võistu gaasimaski pähe sikutamises sain alavõidu. Küljel kõlkuv kott käis lahti randmenõksust ja lohv pähe sama ruttu, kui vesternites osavaimad kaoboid haarasid kabuurist revolvri järele. 3 sekundit ja valmis.

Keemiateenistuse ohvitserid vaatasid ammulisui mind ja stopperit ja tõdesid, et isegi neli aastat sõjakooli drilli polnud neist kellelegi sellist kiirust andnud. Ega ma isegi tea, kuidas see juhtus. Ideelane pakutabamine ilmselt.

Ohvitserid pakkusid, et kui veel korra sama teen, siis saan puhkusele. Ootamatust pakkumisest oli närv suur sees ja loomulikult värises käsi juba liiga palju. Teine katse läks täiega aia taha.

Oma puhkuse ma siiski sain. Minu õnneks hõivasid õppuste üldarvestuse kaks esimest kohta utšebkas keemikuks õppinud demblist seersanti. Kuna neil oli kuu pärast niikuinii kojuminek, kukkus õhuarmee staabist välja kirjutatud puhkusepilet järgmisele ehk mulle.

Õppuselt naastes sain demblisse minevalt Borissilt päranduseks juba varem kokku lepitud pataljoniülema autojuhi koha. Seetõttu ei kiirustanud ma puhkust välja võtma enne kui ametisse sisse elatud ja oma koht kindlustatud.

6. detsembril olin just naasnud tšerkessist pataljoni komandör major Zavališiniga pikemalt sõidult Kaspia äärde Aljaatidesse (Aljatõ), kus oli meie punakotkaste polügon. Pealiku eesmärk oli lõhkemata pommide vahel slaalomi sõitmise asemel läbi põigata hoopis kalurite juurest, kes Kaspiast püütud rondimõõtu tuuradel kõhud lõhki lõikasid, kaaviari suurde vanni kaapisid ja komandörile kaasa pakkisid. Ei osanud siis, kui lusikas seisis silmapesukausis püsti, seda va Beluga-kraami eriti kõrgelt hinnata.

Sumedal õhtul võtsid poisid väeosas mul nööbist kinni: „Meil on täna puhkusele minek, tuled ka?“ Neil olid asjad juba pakitud ja paraadvorm triigitud. Lippasin staapi pealiku jutule. Rongini oli jäänud vaid  mõned tunnid. 

Komandöri õnnistus käes tormasin kaptjoršiku jutule,  kahmasin tutika mundri ja kell 23.30 seisme neljakesi Kürdamiri raudteejaama perroonil Bakuu-Tbilisi rongi oodata.

Hommikuks olime Tbilis ja järgmiseks Moskva rongil. 7. detsembri põikasime Suhhumi raudteejaamas peatudes fotosid klõpsima. Samal teraassil olin 1985. aasta suvel koolipoisina kuurortis mägimatkast lõõgastudes viinamarju muginud. 
Vasakult: Ailo, Valmar ja mina 7. detsembril 1988. a. Suhhumi raudteejaamas.
 
7. detsembril polnud kellelgi meil aimu, et kell 11.41 oli mõnesaja kilomeetri kaugusel Armeenias epitsentriga Spitakis värises maa, mis võttis kümnete tuhandete inimeste elu ja vigastas kaugelt üle saja tuhande ja purustas hulga linnu. Loksuvas rongis võnkeid tunda ei olnud.

Päev hiljem puhkuseteed alustades oleks meie puhkuseplaan katastroofi tõttu tühistatud. Mu väeosa asus epitsentrist küll pisut alla 400 km, nagistavast Karabahhist 100 km, Iraagiga sõjas olevast Iraanist 60 km kaugusel, kuid kui kuskil kuumaks läks, keelati kohe nii puhkused kui isegi linnaload Meie garnisoni sõjaväelastega oli vahetut pistmist kõikides mainitud suundades.

Koduteel kulgevatel rahatutel sõdurpoistel olid neil päevil aga teised mured. Küllap oleks meil teel oldud kolme päevaga kõhud selgroo külge kuivanud, kui poleks olnud õnnelikku juhust. 

Me ei saanud pileteid ühte kupeesse vaid kaks meist olid ühes ja kaks teises kupees. Teised juhtusid samasse kupeesse mammiga, kes osutus nõukogude liidu kangelaseks, sõjaaegseks naislendurist ööpommitajaks. Klassikaline krunniga lopsakas ja lahke umbes seitsmekümnene Mahvalda.

Kangelaslendur, kuuldes lennuväepoiste tühjadest taskutest ja veel tühjematest kõhtudest, taris lennuväelaste solidaarsuse märgiks välja suitsukanad ja muud head paremat ning Moskvani oli meie elu tema emalikust hoolitsusest lill. Andis teine teelegi veel taskuraha. 

Moskvas lahutas kodust vaid üks öö. Vaksalis Tallinna rongi oodates jalutades kostus ühtälkki seljatagant kõuehäälne: „Anuka stajat!“ Patrulli tähelepanu köitis minu pisut uljalt kukla poole nihkunud müts ning pikemata viidi mind raudteejaama komandatuuri.

Sain punastelt ketikoertelt voorimehe kombel sõimu ja ähvardusi, et oma puhkuse ülejäänud päevad nühin kartseris vaksali peldikupotte küürida.

Lasin kõrvad lonti ja kahetsesin eksimust mis jaksasin. Sellest oli abi. Veerand tunni pärast sain komandatuurist välja, ise näost punane kui peet, sinelialune selg ligumärg ja müts määrustiku järgi silmile sätitud. Järgmisel hommikul istusin Tapal õnnelikult Paide bussile ja olin peagi lumises kodus.

Ma ei hakka sedapukhu kirjeldama tormilist puhkust, mis tundus ilmselgelt lühike. Ma ei olnud üldse vaimustuses vahetult  enne jõule Lõunasse tagasi kihutamisest. Polikliiniku tohtrid andidki nädala olematust tõvest taastumiseks. Väeosas tagasi kettas olin 27. detsembril. Teise puhkuseni oli jäänud seitse kuut ja demblini mõned veel lisaks.

reede, 7. detsember 2018

Vangla kui muretu pensionipõlve veetmise paik?

Ma ei imesta, kui ühel kenal päeval mõni terve elu ontlikult elanud eakas võtab teadlikult ette jõletu teo, mis viib ta elupäevade lõpuni trellide taha.

«Miks peaks üks täie mõistusega inimene seda tegema?» hüüate õhku ahmides.

Olen kaugel, et pahategusid õigustada või heaks kiita. Ometi tuleb möönda, et nii kummaline, kui see ka ei tundu, siis just kainelt ja majanduslikult kalkuleerides selline samm astuda võidaksegi.

Neil päevil alustab tööd uus, 1208 kohaga Tallinna vangla, Tartu ja Jõhvi vangla ees Eesti suurim hotell. Tõsi, rangelt turvatud ja valvatud.


Varjamatu uhkusega on värskelt valatud betoonkuup kuulutatud Euroopa moodsaimaks vanglaks.
89 miljonit eurot maksma läinud kinnimaja hinnatakse vaat et Eesti ajaloo suurimaks ehitusprojektiks. Mõne nädala eest kuulutas justiitsministeerium nüüdisaegsete ehitiste ja tehnoloogiliste lahendustega vangla tunnustavalt haldusala aasta projektiks.

Käisin eelmisel kuul uut vangimaja ka uudistamas. Tulevastele asukatele on plussiks prii ülalpidamine koos sooja toa, avara spordisaali ning võimalusega õppida ja lugeda.

Miinuseks on ilmselt kitsukesest Rootsi kardinatega aknast avanev kehv vaade, piiratud liikumisvabadus ja kõhedakstegevad naabrid.

Justiitsministeeriumi andmetel on uues vanglas ühe kinnipeetava ülalpidamiskulu 1417 eurot kuus.
Seda on mitusada eurot rohkem, kui on järvaka keskmine palk, ja ainult pisut vähem, kui teenib keskmiselt harjumaalane või tallinlane.

Paari päeva eest lugesin uudist Luisanne'i ülikooli uurimusest, mis 2015. aasta andmetele tuginedes ütleb, et Eestis on 100 000 elaniku kohta 210,3 vangi.

Seda on 30 protsenti vähem kui kümme aastat varem, kuid ikkagi Euroopa Liitu silmas pidades palju.
Euroopa Liidu riikides on rohkem vange üksnes Leedus ja Lätis. Näiteks naaberriigis Soomes istub kinni 54,8 inimest 100 000 kohta. Hollandis on neid veelgi vähem.

Vaevalt kedagi lohutab, et Venemaa kurikuulus vanglate süsteem neelab Eesti omast üle kahe korra rohkem inimesi.

Eesti vanglates istub jämedalt 2600 vangi. Kolmes Eesti piirkondlikus vanglas koos uue Tallinna vanglaga on kohti 3276 kinnipeetavale. Seega on üle 600 koha jõude.

 Võite ette kujutada, mis tundega loeb nõks üle 400 euro kuus pensioni saav pensionär riigiisade uhkusest vangidele loodud suurepärase meeleparandusliku keskkonna üle, millele riik kulutab vangi kohta kuus üle kolme korra rohkem, kui maksab eakale pensioniks.

Hullem veel, kui meie kujuteldav eakas on tervisega kimpus ega tule enam igapäevaeluga toime või on voodihaige ja vajab hoolekandeteenust.

On ebaõiglane, et hoolekoduasuka ülalpidamiskulud on poole väiksemad kui vangla leivale saadetul ja needki ületavad kõrges kaares hoolealuse sissetuleku.

Kui pensionärina kalkuleerida, kas tunda piinlikkust väikse pensioni ja laste kaela peal olemise pärast või lasta riigil elu samasuguste askeetlike seinte vahel poole suuremas summas kinni taguda, siis on argument vanglaväärilist kurja teha täiesti olemas.

Ühiskonna kaalud on ilmselt taatlemata, kui riik tagab seaduste ja ligimese tervise ning vara vastu käe tõstnule heaolu, aga elu loojangul eakas peab ülimale säästurežiimile timmitud hoolekodudes siit ilmast pääsu ootama.

Riigikogu vaeb praegu pensionireformi, mis tööstaaži arvestades vähendab madala- ja kõrgepalgaliste pensioni vahet.

Juhul kui reformikava saab parlamendis heakskiidu, hakatakse uue valemi järgi pensione arvestama 2021. aastast ja praegustele pensionäridele muudatus ei laiene.

Arvatavasti ei tule reformitud pension iialgi nii suur, et ka tulevikus kataks hoolekandevajadusega inimesele oma kasvanud kulude katmisel majanduslikult toimetuleku.

Nii peavad ka tulevikupensionärid hoidma kõvasti pöialt, et tervis peaks hoolekandeteenust vajamata viimase hingetõmbeni vastu, aga see ei pruugi nii lihtne olla.

Nagu kirjutab esmaspäevane Eesti Päevaleht, on tänapäevane meditsiin toonud kaasa ebainimlikult pika suremise.

Jääb üle nõustuda lehe tõdemusega, et ravimatu haiguse intensiivne ravi suurendab ja pikendab inimkannatusi ja valu, ning lisada, et toidab hoolealuse arvel süsteemi kaugast.

Meie riigis on midagi viltu, kui eluloojangu väärika veetmise kulu kontrolli all hoidmise arvestatav variant on kedagi maha lüüa.

https://jarvateataja.postimees.ee/6470287/vangla-kui-muretu-pensionipolve-veetmise-paik

laupäev, 24. november 2018

"Seltsimees, komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!

Täpselt 31 aastat tagasi, 24.11.1987. a. oli mul kaheks aastaks minek. 
Tegelikult oli mul kutse ajateenistuuse ilmuda 29.daks aga 23. hommikul helises kodus telefon ja toru teises otsas oli Paide rajooni sõjakomissar isiklikult küsimusega, et kas mulle sobib minna homme. 
Mis vahet kas homme või kuue päeva pärast? Kuna üks mu klassivend ja ka kolmandas keskas käinud sõber olid sama reisiga minemas, siis miks mitte. 
Panin toru hargile ja hõikasin köögis askeldavale emale, et mul homme minek. 
Ema ei saanud algul aru, et mis ja kuhu. "Sõtta noh!" Ema muidugi purskas nutma nagu olekski sõda lahti.
Onu Rein, kes meie vahmiili poisid kõik käsimasinaga nõka-nõka kiilaks ajas, jõudis minuga oma töö õhtul ilusti ära teha. 
 
Nädal teeninud.
24.11. hommik oli karge ja lumine. Isa sõidutas mu oma tööauto GAZ63 mõni minut enne kella 6 treppi. Hea sugulane Margus tuli ka saatma. Pruut tõttas ka veel musi andma. See oli ka viimane. Ei jäänud ootama
Mul oli seljas onupoeg Aini tutikas demblisinel. Eelmise õhtu peatäis veel välja magamata, astusime sõber Aivariga kaleakuti Paide komissariaadi uksest sisse.
Hõiskasime ülevoolava kuraasiga üle komisariaadi: "Seltsimees komissaar! Pange meid ühte, me oleme vennad!" Kes mäletab filmi "Inimesed sõdurisinelis", see teab seda episoodi omaaegsest kultusfilmist.
Komissaar Uustalu polnud kitsi ja ütles, et kui tee vennad vaiksemaks ei võta, siis lähete naabermajja rahunema. Seal asus miilitsajaoskond. Olime vaiksemalt.
Klassivend Alo saadetitagasi koju. ja ta viilis edaspidi kroonust ära. Poisil oli juba väike laps ja teismelisest peale kellegi targal nõuandmisel polikliinikusse viimaste aasatega korjunud telliskivipaksune haiguslugu. Aitas.
Meid saatnud praapor Jäetma istus PAZ bussi esiistmel ega vaadanud kordagi tahapoole. Nii läks bussis korralik pidu lahti kus joodi ära kõik, mis õnnestus kaasa võtta. Ärkasime sõbraga Lasnamäel bussi põrandal ristseliti ega saanud esmalt aru, kus kõrgete majatornide vahel me oleme. 
Vastuvõtupunkti kadalipus kamandati meil kotid pahempidi ja seerud võtsid endale mida hing ihkas. Ziletiterad ja taskurätid läksid näuhti ja mats põlvega tagumikku:"Idii!"
Esimesel õhtul rivistusel hõikus siniste pagunitega leitnant ümber platsi rivistatud nekrutite seast välja sõber Aivari välja nagu ka mu paralleelikas Kalvi. 
Mina jäin üle. Lonkisin nukralt tagasi narile. Hea veel, et meremehed omale ei võtnud lohutasin end.
Varsti jooksis Aivar hingeldades kasarmusse ja kirus, et kuhu ma kadusin, minu nimi oli ka kirjas. Ju libises orjaturu kaupleja sõrm üle. 
Igal õhtupoolikul sõitsime 45 saatusekaaslasega lennujaama ja kuna polnud lennuilma, siis peale paaritunnist Ülemistel passimist jälle tagasi Lasnamäe kogunemispunkti. Tallinna poisid käisid isegi üle pangu hüppes, sest ega öösel meil edasi ikka minekut olnud.
26.11. hommikul jõudsin järele oodata ka oma pinginaabri Aarne ja kui mälu alt ei vea, siis ka majanaabrist sõber Urki. Eks me tundsime neljandal päeval Lasnamäel kõlkudes juba ennast nagu vanad kalad ja jagasime uustulnukatele tähtsate nägudega näpunäiteid. 
Bravuuri jätkus juba nii palju, et soovitasime mind ja Aivarit kasarmut koristama sundima tulnud seersandil mõni teine loll leida. Kidurat kasvu seersant seda ka tegi.
Meie värske boss, armeenlasest lennuväe leitanant Hatsaturjan meile rohkem ei rääkinud, kui lendame Bakuusse ja edasi natuke ronngiga, eks siis näe. Sellest piisas, et oma punti hakata nõuka easterni järgi Bakuu komissaarideks kutsuma.
Bakuu lennujaamast raudteejaaam marssisime jala. Mis see paarkümmend kilti läbi sumeda öö visata oli. Et minu suu väga paigal ei püsinud, siis arvas leitnant heaks mind koormata Tallinnast kokku ostetud tapeedirullidega. No ega see mu suud talitust väga ei mõjutanud. 
Bakuust natuke tähendas 200 kilomeetrit. Enamus meie satsist pääses utshebkast ja jagati peale 2 nädalat karantiini üksustesse. Muide, ma ei mäleta üldse prisjaga andmist. Ju see allkiri sai siis kuhugi poetatud või midagi.
10 meist jäi Kürdamiri õhuväegarnisoni, ülejäänud paisati laiali mööda Kaukaasias dislotseerunud 32. õhuarmeed.
Sõjakomissar oli sõnapidaja mees. Suvitasime Aivariga Kaukaasias koos kõik need 2 aastat. Hiljem sõjaväepileti vahelehte uurides selgus, et hariliku pliiatsiga oli sõjaväepiletisse saatus igaljuhul juba Paides sisse kirjutatud.
2 aastast võiks kirjutada Tammsaare "Tõest ja Õigusest" mitu klotsi paksema romaani.
Tõsi, 10.11.1989. a. astusin erariietes (arvestades ärevaid ja sõjakaid kohalikke olusid oli mundris seiklemine keelatud) garnisoni väravast välja ilma Aivarita, sest nakkuslik kollatõbi niitis ta enne maha ja küüditas kuuks Bakuu hospidali. 
Minul tõusis palavik alles Tshaika rongis peale Minskit ja silmamunad läksid kollaseks kodus. 3 nädalat Türi Tolli haiglas üksikpalatis oli tüütum, kui 2 aastat lennuväes :D



24.11.1987 Kürdamiri läinud pundist mälu järgi ja kamraadide abiga:
1. Urmas Glase Kürdamir (Paide)
2. Ailo Roov Kürdamir (Rakvere)
3. Peeter Lossmann Kürdamir (Viljandi)
4. Aivar Sepp Kürdamir (Paide)
5. Mati Viiknurm Kürdamir (Türi)
6. Veikko Olonen Kürdamir (Õisu)
7. Valmar Allekõrs Kürdamir (Põlgaste)
8. Toomas Ehanurm Kürdamir (Kose)
9. Harri Jõesalu Kürdamir (Tihemetsa)
10. Ulvar Niitsoo Kürdamir (Türi)
11. Vello Ruusand Kürdamir (Mikitamäe)
12. Vallo Põldmaa Kürdamir (Tartu)
13. Dmitri ? Kürdamir (Tallinn)
14. Aleksandr ? (Tallinn)
15. Priit Noorhani Tbilisi
16. Margus Peterson ?
17. Aimur Taim ?
18. Sergei Tšistjakov ?
19. Margus Kivisto ?
20. Raivo Mandre Kutaisi
21. Sven Ernesaks ?
22. Ringo Rohi ?
23. Jaanis Pintman ?
24. Aivar Oder ?
25. Ain Laurits ?
26. Meelis Koppel ?
27. ??? Kuusk Bolšie Širaki
28. Kalvi Sõmera ? (Paide)
29. Jüri Müürsepp ? (Jõhvi)
30. Teet Tuiv ? (Jõhvi)
31. Ermas Paumere/Sveijk ?

neljapäev, 22. november 2018

Ühiskond pressib keskealisi teenimatult sotsiaalsesse riskirühma

Muinasjutuprints on poisikeseohtu rõõsa palge, koheva tuka ja lehviva keebiga vapper noormees, kes kappab kriitilisel hetkel kohale valgel ratsul, et päästa printsess vangitornist, äratada nõidusest või aidata Tuhkatriinule jalga kristallking.

Klassikalises muinasloos kingivad kroonitud pead oma kaunitari kosinud võsule pool kuningriiki, kus nood saaks rahus, kaua ja õnnelikult riiki valitseda.

Tänapäevane maailm erineb muinasjutu omast üsna oluliselt. Eelmisel nädalal tähistas maailma mõjuvõimsaima kuningriigi troonipärija, hallipäine, hõreneva soenguga prints Charles 70. sünnipäeva.

Ta on kolmekordne vanaisa ja kevadel on oodata veel üht lapselast.

Prints Charles on Ühendkuningriigi troonipärimisjärjekorras esimene olnud juba 66 aastat. Pole kindel, kas ta jõuabki ära oodata päeva, mil saab kuningaks.

Kroonprintsi ema, kuninganna Elizabeth II on kõbus vanaproua, kelle käes riigi ohjad püsivad kindlad ka 92aastasena. Tema kõrval seisab abikaasa, 97aastane Edinburghi hertsog prints Philip.

Meenutagem, et kuninganna emal jäi 102. sünnipäevast puudu vaid mõni kuu. Ma ei imesta, kui kõige kauem briti troonil püsinud monarh, kuninganna Elizabeth II veel kümne aasta pärastki Buckinghami palee rõdult oma alamatele lehvitab.

Tahan selle näitega öelda, et viimasel sajandil on elukvaliteedi tõus ja meditsiini areng ja kättesaadavus pikendanud inimese oodatavat eluiga jõudsalt ning lühema elukaare poolt paika loksunud rotatsioon ei pea enam paika.

Minu vanemate põlvkonnas langesid paljud mehed loogu enne pensioniikka jõudmist, jättes oma kaasad aastakümneteks lesepõlve pidama.


Pole vahet, kas põhjus oli ületöötamine, alkohol või mõlemad koos. Nende asemele asusid tööpostile uued ja nooremad.

1990ndate võitjate põlvkonnast paljud rabelesid ennast nooremas keskeas surnuks tööpostil, said hukka autoroolis kihutades või kukkusid spordiplatsil ülepingutusest kokku. Nende asemele astusid tööpostile uued ja nooremad.

Eesti rahvastiku tervise arengukava eesmärk on pikendada aastaks 2020 tervena elatud eluiga meestel keskmiselt 60 ja naistel 65 eluaastani.

Kava järgi tõuseb keskmine eeldatav eluiga meestel paari aasta pärast 75 ja naistel 84 eluaastani.

Statistikaameti andmetel on juba aastatel 2006–2009 tervena elatud eluiga pikenenud väga kiiresti: nii meestel kui ka naistel üle viie aasta. Viimastel aastatel on tervena elatud aastad püsinud meestel 53 ja naistel 57 eluaasta juures.

Statistika kinnitab, et HIVi haigestumine, joobes juhtide osalusel juhtunud õnnetustes hukkunute arv, alla 65aastaste suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning igapäevasuitsetajate osa on sel kümnendil vähenenud.

Kaasaegse skandinaavialiku heaoluühiskonna normid tüürivad rahulikumat elutempo, tervisliku toitumise ja kõrge vanuseni heas füüsilises vormis püsimise poole.

Näiteks eile teatas minuga ühest aastakäigust siseminister Andres Anvelt ametist tagasi astudes, et on teinud kümme aastat poliitikutööd südamega ja see on hakanud südamele.

Et elada kaua ja säilitada töövõime, tuleb hinge tõmmata, tempot timmida ning julgeda kõva häälega välja öelda, et sajaga läbi elu tormamine toob finiši liiga lähedale.

Tervena elatud aastad ja eluea pikenemine on tore. Ent olen märganud, et Eesti ühiskonnas on varasemat elu- ja karjäärikõverat arvestava ühiskonna ja keskmise eluea tõusu vahel konflikt.

Ent kas meie ühiskonna vaim on valmis, et keskealine põlvkond ei sure eest noortele kiireks karjääriks teed sillutades?

Eesti ühiskonnale on omane ülepaisutatud noorusekultus. Loosungitelt loeme, et noored on need, kes viivad ühiskonda edasi, on ettevõtlikud ja paindlikud tööturul ja ühiskonna muutustega kaasa minekul ning võimelised tegema peadpööritavat karjääri.

Tuletan meelde, et 1961. aastal ja hiljem sündinutele saabub Eestis vanaduspensioni iga alles 65aastaselt.

Ent ühiskond ei tea ikka veel, mida elukogemuste, teadmiste ja mõtteküpsuse kõrghetke saavutanud inimestega õieti peale hakata.

Kuigi räägitakse, et 50 on uus 30, ei muuda see tõika, et elujuubelini jõudnud inimesed on karjäärikõveras saavutanud justkui nähtamatu lae ja jäävad noorematele jalgu.

Pigem peetakse vanemat põlvkonda oma elutarkuses tülikateks targutajateks ja noortel jalus tolknevateks dinosaurusteks.

Mul on tutvusringkonnas arvukalt eakaaslasi, kes on omal nahal kogetud suhtumist jaganud.

Kummaline on meediast lugeda ärevaid uudiseid, et perearstide keskmine vanus on 58 aastat või õpetajatel nõks alla viiekümne.

Nagu oleks keskmine vanus üle mõistuse kõrge. Minu arust ongi need elualad, kus kogemus ja elutarkus maksavad.

Üsna jabur on, et praegune kord, kus näiteks politseinikud muutuvad spetsialistina 55- või juhina 60aastaselt teenistuskõlbmatuks ning jäävad eripensionist ilma, kui soovivad ametis edasi olla.

Nii läheb hea väljaõppega ja kogenud siseturvalisuse spetsialist teenistuse jätkamise asemel kuhugi välja õpetamata lihttööliseks, et noore pensionärina mingit argist tegevust leida.

Samasugune lugu on kaitseväe tegevväelastega. Rääkimata noortest, 50 ringis kindralitest, kellele pole anda auastmekohast rakendust ja lihtsalt erru saadetakse.

Eelolevate valimiste valguses annan poliitikutele pureda pähkli, kuidas ühiskonnas õiglaselt taasväärtustada keskealisi kogemustega ja haritud töökäsi, arvestades inimeste kasvavat keskmist ja tervena elatavat eluiga, ning seda era ja avaliku sektori juhtidele selgeks teha.

Maailma rändeprobleemide valguses odava ja vähenõudliku võõrtööjõu sissetoomise nimel kemplemise asemel tasub esmalt omamaine kvaliteetne keskeas ressurss sotsiaalse riskirühma staatusest vabastada, õiglaselt väärtustada ja rakendada.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6458947/uhiskond-pressib-keskealisi-teenimatult-sotsiaalsesse-riskiruhma

neljapäev, 8. november 2018

Blokin filtrivaba valimiskampaaniat

Tuleva aasta riigikogu valimisteks valmistuvad poliitilised sõpruskonnad pilluvad juba mitmendat kuud kõikvõimalike meediumite kaudu valijate ajudele infopomme samasuguse järjekindlusega, nagu sakslased tümitasid 1940. aasta suvel õhurünnakutega Inglismaad.

Usus suurde võitu doosid aina suurenevad ja vaippommitamise intervall tiheneb.

Köita ühiskonna tähelepanu vaatamata tehniliste võimaluste piiramatusele ja odavusele on tänapäeva infomürast paksus atmosfääris keeruline – uudiseid tuleb uksest ja aknast. Rohkem, kui keegi suudab jälgida.

Erakonnad peavad järjest suurkogusid, avalikustavad programmist fragmente ja lööklauseid ning kelgivad järjekordse ära räägitud ja valimisvankri ette rakendatud kuulsustega. Enda kuuldavaks tegemiseks tuleb karjuda aina kõvemini ja kõvemini.


Poliitikud, eriti väljaspool valitsuskoalitsiooni, tunduvad olevat üksmeelel selles, et vastase süsteemne materdamine, mis sageli väljendub pelgas tähenärimises ja jalalt jalale kargamises, raputab valija ärkvele ja tagab tuleva aasta märtsis linnukese «õigesse» lahtrisse.

Meenutan heldimusega eelmisi valimisi, kus kampaaniameistrid lasid päkapikkudel ja jõuluvanal rahus askeldada ning andsid tõsisemad reklaami kogupaugud pärast aastavahetust, suunates poliitilise tulevärgi põhijõu paarile valimiseelsele kuule.
 
Sõnumid olid hoolega lihvitud, ajastus timmitud ja kampaania suurema ideega kooskõlas ning avaldamiskanalid kontrollitud. Igatsen neid aegu tagasi.

Tänavu on kampaania algus nihutatud seitsmest penikoorma saabastest ebamäärasesse minevikku.

Küllap olete sel sügisel juba märganud ajalehtede esikülgede makstud pindadel ja telekanalites menusaadete vahele trügivaid kõlavate loosungite ja keskendunud ilmega parteiliidreid.

Mõistan, et poliitikaareenil kisub kitsaks. Lisaks kuuele parlamendis esindatud ja edasipüsimise nimel võitlevale erakonnale ihkavad parlamenti tagasi rohelised ja lavale tikuvad uued tulijad, nagu Eesti 200 või Elurikkuse erakond.

Kõigil neil on vaja tähelepanu saavutamiseks pööraseid ideid ja aina rohkem ainelist ressurssi, et nõrgemad vastased välja kurnata.

Kusjuures tähtis pole kõigile meeldida, vaid leida üles oma sihtrühm ja panna nende hingekeeled helisema.

Mõni nope viimasest nädalast. Näiteks peab Eesti 200 mõistlikuks topeltkodakondsuse legaliseerimist ja teeks Eestis sündinud lapsed automaatselt riigi alamateks. Olgem moodsad, eks?

Selge see, et poliitika konservatiivsem tiib ahmib kodakondsuse niinimetatud 0-variandi peale õhku ja tõstab kisa, tõmmates tähelepanu ühtviisi mõtte pooldajatele ja vastastele.

Vabaerakond hõikas välja mõtte loobuda riigimetsa majandavast monopolist ja rentida kunagine krooni kattevara erasektorile.

Üleskutse kõlab kui vabadussõjajärgne maareform, kus mõisnike anastatud eestlaste põline maa anti tagasi talumeestele.

Isamaa esimees võrdles hiljuti pensioni teist sammast kommunismiga ja arvab, et aastatega kogutud summa võiks anda inimestele soovi korral laiaks lüüa. No kes ei tahaks lotovõitu?

Reljeefsete ideedega tähelepanu tõmbamisest veelgi lollikindlam viis on tümitada oponente mahlaka keelepruugiga.

Igal riigikogu tooli sihtival poliitikul on kontrollimatu võimalus sotsiaalmeedias ilma igasuguse filtrita lajatada, mida pähe tuleb. Kasvõi öösel kell neli.

Rohujuure tasandilt on imelik vaadata, millise mõnuga jagavad sõnaosavad poliitikud sotsiaalmeedias konkurentidele põlglikke maksahaake ja naudivad kahjurõõmsalt naeru kihistades mõttekaaslaste kiitust.

Meedia nopib kirkamad palad üles ja annab vunki juurde. Konfliktid müüvad ja poliitikud on väsimatud gladiaatorid, kes täidavad areene vere ja pisaratega.

Reformierakondlased, sotsiaaldemokraadid ja peaministripartei Keskerakond loobivad aktsiisitõuse nagu kuulsuse narrid Salomoni Vesipruul ja Jaan Tatikas surnud koera üle teineteise aia. Eks korjuse lehk jää külge kõigile.

Või võtame Danske panga miljarditesse ülatuva rahapesu­skandaali. Toona opositsioonis olnud keskerakondlased siunavad kontrollmehhanismide lõtvust ja süüdistavad toona võimul olnud Reformierakonda pankurite musta äri suhtes silma kinni pigistamises.

Viimane lajatab igipõlisele suurele rivaalile jälle vastu, et süüdistajad teenivad Venemaa huve. Need kaks suurt erakonda annavad ette poliitilise kultuuri noodivõtme ka teistele.

Ilmselt kujunebki Vene mõjuagendiks tembeldamine nende valimiste üheks jõulisemaks narratiiviks, millega tõrjuda ja märgistada oponentide ebamugavaid seisukohti või kriitikat.

Ent poliitiliseks kisub iga muu tundlikum teema alates Rail Balticust või tselluloositehasest ja lõpetades Eesti Kontserdi juhi valimisega.

Kahtlane tundub isegi grupi mõjukate ärimeeste loodud riigireformi sihtasutus, kust tuleb hästi sõnastatud ja ajastatud ettepanekuid praeguse riigi toimimise põhimõtete muutmiseks alates ministeeriumide liitmisest ja ministrite harvendamisest kuni presidendi valimiskorrani välja.

Kelle poliitilist rada nemad sisse söödavad?

Interneti mahtuvus võib küll olla lõputu, kuid inimeste vastuvõtuvõimel on siiski piirid.

Meenutagem, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise kommunikatsioonitiim oli tavatult võimas ja tootis meeletus koguses teavet nii Eesti kui ka kõrgetasemeliste tippkohtumiste kohta.

Ent kas keegi mäletab tippkohtumistel jutuks olnud teemasid? Heal juhul on meeles, kuidas Saksamaa kantsler Angela Merkel silma looja lasi ning Prantsuse president Emmanuel Macron öises Tallinnas uitas.

Neli kuud enne riigikogu valimiste päeva tundsin, et ei jaksa enam jälgida poliitilist lärmi, kus argumenteeritud vaidlev dialoog on asendunud üksteisest üle karjumisega. Kopp on ees.

Kui vanad ja uued erakonnad oma kampaania ja kandidaatide kosmost vallutavale infotulvale filtreid ei sea ega teavet kontsentreeri ja väärinda, tuleb seda teha meil endil, valijatel. Et oma korgid läbi ei põleks.

Nagu saab postkastile sättida aadressaadita reklaami keelava kleepsu, nii saab seadistada veebilehitseja reklaame blokeerima või panna pähe müra summutavad kõrvaklapid.

Ma möönan, et ühiskonna üleküllastus poliitikast enne riigikogu valimisi võib olla riigi poliitilisele tulevikule ja demokraatiale ohuks, kuid üksikindiviidi seisukohast on täiesti mõistlik tegu juhe seinast välja tõmmata.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6448019/blokin-filtrivaba-valimiskampaaniat

teisipäev, 30. oktoober 2018

Õppijad mehed, kus te olete?

Nelisada aastat tagasi tappis Ungari krahvinna Elizabeth Báthory sadu neitsisid ja suples süütute veres, et igavesti noor olla. Tänapäeva nooruse eliksiir on elukestev õpe.

«Minu arust õppisid ikka mitu aastat,» kommenteeris ülikoolikaaslane Virgo mu äsjast kandideerimist tänavusele Järvamaa aasta õppija tiitlile rõhuga sõnal aasta.

Aasta õppija tunnustusüritus 2018. Foto Dmitri Kotjuh/JT

Muidugi oli tal õigus. Viimase nelja aastaga pressisin läbi teha neli kooli, mitu rauda paralleelselt korraga tules.

Kusjuures käisin päevases õppevormis, et mitte omaette õpikutes kopitada ja saada osa nooruslike koolide õhustikust. Hullumeelne aeg endast poole nooremate seltsis.

Ent pärast omaaegsete venima jäänud ülikooliõpingute katkemist läks oma tosin aastat, et vaim uuesti küpseks ning füüsiline keskkond koosluses pere, kodu, töö ja hobid võimaldaks koolipinki naasta.

Sobiva ajaakna avanemiseks pidi arenema ka kõrgharidussüsteem, et pakkuda keskealise inimese alma mater'i rüppe tagasi pöördumiseks paindlikumaid tingimusi ilma keskkooliõpikuid uuesti lahti löömata ja värskete abiturientidega koos riigieksamitel higistamata.

Enesearenduseks pidavat olema kõige raskem ponnistus diivanilt ukseni jõuda. Mitu mu eakaaslasest sõpra pidasid uuesti koolipinki istumisel suurimaks takistuseks enda allutamist koolidistsipliinile ja endast noorematele õppejõududele.

Mõistan neid. Nägin ülikooliaastatel eakaid õppijaid, kes auditooriumist häälekalt targutades ja õppejõududega vaieldes nägid kõvasti vaeva, et näidata oma üleolekut.

Enamasti jooksid need duellid liiva, paistsid kõrvaltvaatajale naeruväärsed ning raiskasid kaastudengite ja õppejõudude aega.

Seega tuleb täiskasvanud õppijaks pürgijal tagasi koolipinki pugedes kindlasti endale uuesti lahti mõtestada õpilase roll, lasta endast minna vanal torisejal ja avada meeled uute teadmiste vastuvõtule ning kui vaja, ka kannapööreteks.

Paar põlvkonda tagasi oli arusaam, et inimene omandab hariduse nooruses ühe jutiga, kuigi ka siis olid õhtukoolid ja kõrgkoolis kaugõppes õppimise võimalus.

Kui töömehekutse käes või kõrgem diplom taskus, pidi sellest piisama terveks eluks, kui just polnud tahtmist ennast teaduses teostada.

Uued ajad on inimese karjäärivalikutesse toonud mitmekesisust. Tööturg koos kiiresti arenevate tehnoloogiate ja valdkondlike värskete teadmiste tulvaga januneb muutustega kursis olevate ajude ja käte järele.

Konkurents läheb aina karmimaks. Meedias on palju räägitud keskealiste inimeste tõrjutusest headele töökohtadele kandideerimisel ja sellel on statistikapõhi all.

Kui Lääne-Euroopas hinnatakse küpsust, siis Eestis on maad võtnud noorusekultus. Keda kotib, et paarikümne tööaastaga peaks olema kogunenud hinnatav kogemus ja elupagas, kui sul pole värsket diplomit, maailmavallutuse ambitsioone ja rõõsasid põski?

Nii ei jää ka keskealistel üle muud, kui pugeda sileda jume hoidmiseks piimavanni, traavida noortega võidu loengust loengusse ja veenda esmalt end peegli ees kortse peites, et 50 on uus 30.

Möödunud nädalal peeti Eestis täiskasvanud õppija nädalt, kus tunnustati haridustee hilisemaid jätkajaid, aga ka koolitajaid ja koolitussõbralikke tööandjaid ning räägiti iseäranis palju õppimisvõimalustest.

Eesti olla maailmas esimene riik, kes täiskasvanud õppijale selliselt tunnustust jagab. Traditsioon on pärit juba aastast 1998. Teised maad käivat meilt šnitti võtmas.

Internet laseb Järvamaa aasta õppijaid vaadata aastani 2005. Ajalugu näitab, et kui algusaastatel pälvisid kõrgema tunnustuse täiskasvanute keskkooli, kutsekooli või mõne täienduskoolituse läbija, siis praegu ei ole enam argument ka mitu kõrgharidust.

See näitab, et järvalased õpivad aina rohkem ja seavad kõrgemaid sihte. Samavõrd võib arvata, et aastatega esitatakse üha rohkem tugevaid kandidaate, mis viitab konkursi paremale mainele ja akadeemilise hariduse tähtsusele.

Ent mulle jäi silma kriipima, et Järvamaal on aasta õppijaks esitatud väga vähe mehi: tänavu 14 kandidaadist kaks ja eelmisel aastal 11st samuti kaks.

Ehk kammitseb mehi roll olla pere toitja ning lähedaste heaolu arvel ei raatsita enesearendusega tegeleda? Võta sa kinni.

Äkki on meeskonkurssantide napp hulk tingitud esitajate loidusest? Järvamaal on aktiivsemad kolleegide tunnustamiseks esitajad haridus-, sotsiaaltöö- ja tööhõivega tegelevad asutused, kus enamik kollektiivist on naised.

Selles pole midagi norida. Küsimus on, kuidas tublid mehed üles otsida ning neid võrdselt naistega märgata ja hinnata.

Veelgi nukram on, et viimati pälvis mees maakonna aasta õppija tiitli 2005. aastal. Nagu oleks elukestev õpe ja selle eest kiita saamine soost tulenev privileeg. Kahtlemata oleks ka see järeldus vildak.

Et poleks sugudevahelist hõõrumist, tuleks teha ka aasta meesõppija ja naisõppija kategooria, nagu on aastatunnustus seatud näitlejatel, saatejuhtidel.

Et erisused on võimalikud, näitab Järvamaa 2007. aastal aasta õppija kõrvale ka aasta õppiva perekonna seadmine.

Mulle tundub ka, et hulk aktiivseid inimesi, kes elavad Järvamaal, kuid õpivad ja töötavad mujal, on justkui pildilt väljas.

Nüüd, kus aasta õppija nädalat ja tiitleid on jagatud inimpõlve jagu, oleks ehk infotehnoloogia ajastul tublide õppijate sõela seadistada sääraselt, et iga väärikas kandidaat leitakse ka siis, kui mõni juht, sõber või kolleeg midagi kahe silma vahele jätab. Ehk saaks hankida andmeid hariduse infosüsteemist või otse koolidelt?

Ma ei tea, kes on Järvamaal need kümmekond täiskasvanud õppija tugivõrgustikku kuuluvat hindajat, kes kuningas Saalomoni kombel sisetunde järgi laureaate hääletavad, kuid tahaks neilt küll küsida, mis on viga Järvamaa meestel või kuhu on nad tunnustusareenilt kadunud.

https://jarvateataja.postimees.ee/6440636/oppijad-mehed-kus-te-olete

teisipäev, 16. oktoober 2018

Nagu näinuks mammuti väljasuremist

«Kas teate, kelle lehm see seal põllul uitab?» hõikas Öötla poolt tulnud jooksuringil olev näitsik ühel septembripäeval mulle Esna küla servas.

«Tean!» ütlesin käega üle tee naabri poole viibates. «Nende lehm! Oma põllul.»

Roosas dressis näitsik noogutas ja silkas pikema jututa Eesti kuulsaima bussipeatuse poole edasi.
81aastane naabrimemm ja tema neli aastat noorem õde olid ilmselt meie kandi viimased klassikalise maavanaema tüüpi ühelehmapidajad.

Küllap rebis nende hoolealune end tollel päeval jälle lahti ja kolas magusamat suutäit otsides omapäi.

Meie kandi põllud on paepealsemad kui mujal Eestis. Tean oma lapsepõlvest, kui raske oli keti vaia maasse saada – paarikümne sentimeetri pealt kõlksatas kivi vastu ja alles teisel-kolmandal katsel läks õnneks raudora maasse taguda.

Minugi vanemad pidasid kariloomi niikaua kui mäletan ja varemgi veel. Ikka tõtati hommikul enne tööd kiiruga lauta ja õhtul pärast tööd jälle.

Ema lüpsis lehmi kolm korda päevas. Suure tüki minugi lapsepõlvest haukas laudavahet sõtkumine.
Kuigi pärast sõda hävitati kolhooside sundloomisega talud, hoidsid tuhanded ja tuhanded Eesti maapered 1960ndatel laiemalt lubatud päris oma lehmadega elus helget mälestust omaaegsest taluelust. Et mitte öelda Eesti Vabariigist.

Eraettevõtluse hävitanud ja välistanud nõukogude võim pigistas ühtäkki silma kinni, lubades maainimestel põhitöö kõrvalt pidada lehma ja põldu harida ehk teisisõnu toiduaineid toota ja saadusi müüa.


Riigile polnud piiratud eraettevõtluse lubamine mingi lahke žest, vaid sundkäik. Kiire linnastumisega ei suutnud kolhoosid aina suureneva nõudlusega sammu pidada.

Loomapidajad ja potipõllumehed toitsid ennast ise mitme põlvkonna vältel edukalt ära, aitasid sotsialistlikul põllumajandusel tootmisplaane täita ja teenisid hoiukontole raha, millega lapsi koolitada ja jalule aidata.

Kuna agarad loomapidajad niitsid puhtaks kraavikaldad ja korjasid suurtootmisele sobimatutelt maalappidelt kokku viimse kui rohulible, oli boonusena heakord külades tipp-topp.

Parimatel aegadel, 1980ndatel, oli meie perel paar lehma ja mullikas või pull, mõni siga ning kasutada seitse hektarit heinamaad ja 15 hektarit karjamaad.

Nõukogude aja kohta tundub suisa uskumatu maalahmakas, eks? Tagantjärele ei teagi, mis nipiga isa hiljuti suletud kitsarööpmelise Türi–Tamsalu raudteega piirnevate maade kasutusõiguse välja kauples ja varasemad kodulähedased kolhoosikarjamaad enda kätte sai.

Meie pere lastele oli suvine heinategu terve juulikuu kestev orjalaager. Ent see neelas ka vanemate puhkuse. Käsitsi kaarutati ja riisuti üle iga põllulapp ning vinnati kärbisesse kuivama.

Ühe mäletseva suu üle talve pidamiseks tuli virna tallata kolm tonni heinu. Kuumas ja tolmuses küünis rassimine oli enamasti teismeliste laste, algul vendade, pärast ka minu töö.

Kui isal õnnestus töökohast, kõrgepingevõrkudest, maha kantud traktor «sakslane» ja veoauto GAZ 51 samas kaalus vanaraua vastu vahetada, läks heinategu palju kergemaks.

Lisaks käis isa oma traktoriga poolel külal heinaniitmisega maksuvaba lisa teenimas.
Varase lapsepõlve mälupiltidest on silme ees, kuis isa upitas hommikuti mootorratta paagile piimavinku, surus piimaraamatu vöö vahele ja sõitis raudteejaama juurde kogumisringi peatuspunkti.

Hiljem lubati meil väravasse isiklik piimapukk ehitada, kuhu lähimad naabridki oma suvel ööpäevase, talvel ülepäevase väljalüpsi vinnasid ja kell seitse saabuvat Tartu autotehases toodetud piimabussi oodates larapit ajasid.

Meeletu töörabamine tõi vanemate hoiukontole iga kuu palgatööga võrreldava kopika, mille eest osta külmutuskapp, värviteler, sõiduauto Moskvitš ja koguda raha maja tarvis. Viimane jäi küll ümbruskonnas sobiliku valiku puudumisel ostmata.

Mullegi pudenes taskurahaks alati mõni rubla, mille ma enamasti kõhklemata Esna poes raamatuteks konvertisin.

Loomapidamine võttis vaba aja, kuid andis aineliselt lahedama äraelamise. Ime, et ema vahel pensionipäeval nostalgiliselt ei ohanud, et mis vene ajal elul viga oli.

Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel sõid karmistunud suurtootjatele kontimööda sanitaarnõuded paari lehma pidajad loetud aastatega välja.

Meie pere viimane lehm sõitis lihakombinaati 1994. aastal. Isa rauast kokku keevitatud uhke jõude jäänud piimapuki taris naabrimees oma väravasse.

2003. aastal, kui väiketootjate piima ukselt uksele varumine oli olematuks kuivanud, kuulutas maanteeamet piimapukkidele kui teehooldust segavatele ja juhtide nähtavust piiravatele loata rajatistele sõja.

Nii kadusid järsku ajatolmu aastakümneid maa elustiili sümboliseerinud, ehk isegi pärandkultuuri tähistanud piimapukid.

Veel 2011. aastal tegi põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ettepaneku säilinud pukid muinsuskaitse alla võtta, kuid oli lootusetult hilja.

Olen tähele pannud, et Vodjale on hiljuti noored majaomanikud paar nostalgilist piimapukki koduväravasse sättinud.

Isegi vanad, roostesäbrused piimapütid on peal. Nagu mälestusmärgid ja kummardused töökatele jõukust taga ajanud esivanematele.

Eelmise nädala seisuga on PRIA andmetel Järvamaale jäänud veel 25 ühe-kahe lehma pidajat. Veel aasta tagasi oli neid 36.

Eestis on viimaseid mohikaanlasi järele jäänud 728 ehk 109 vähem kui eelmisel aastal.

Sama järjekindlalt, kui surid välja dinosaurused, hääbub ka ühe-kahe lehma pidamine.
Tänapäeval on ühe lüpsilehmaga mässamise kulu tulust suurem. Kui omal masinaid tundvat peremeest pole, sõltub heinategu teenuseosutajate armust.

Koju paari pange piima järele tööstused ei tule. Kui naabruskonna rahvas armastab ja seedimine kannatab rammusat talupiima, pererahvas mõistab kodujuustu ja võid müügiks teha, ei lähe piim ainult kassidele ega mahakallamisele.

Minu eakatel naabrinaistel läks aasta-aastalt oma ainsa vissiga toimetulek aina raskemaks. Lehma jõud käis ketist ja perenaistest üle. Ega loom loll ole – tundis ära, kui jõuvahekord pöördus, ja ajas sõrgu vastu.

Ometi oli lehmapidamine elustiil, milleta kogu elu rassinud vanamoodne maainimene naljata oma päevi ette ei kujuta ja venitab jätkata viimase võimaluseni.

Ühel mõnenädalatagusel reedel ohkas naabrinaine jutu sekka, et eile viidi lehm minema. Alles mõni päev varem nägin memmesid teehooldajate niidumasina järelt teekallastel rohtu riisumas.

Talupere küla teisest otsast tõmbas oma toekama piimakarja kokku ja naabrite loom läks sama küüdiga. Põuasuvega jäi talvehein tegemata ja lume tulekuni venitamisest polnuks tolku.

Üks ajastu on pöördumatult loojumas. On selline tunne, nagu näeks oma silmaga viimaste mammutite väljasuremist.

https://jarvateataja.postimees.ee/6429756/nagu-nainuks-mammuti-valjasuremist

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Kaks kohtumist – Gorbatšov ja Franciscus

Niipea kui mustade limusiinide korteež pööras tiheda rahvamassiga palistatud Paide 21. Juuli väljakult Pikale tänavale, lõikasime koolivend Rauliga läbi hoovide otseteed joosta Järvekülje tänavale parteimaja ette.

Oli 1987. aasta 20. veebruar. Mõelda vaid, et aastake enne sinimustvalgete lippude julgemat lahtirullimist tervitas suur inimhulk rajoonikeskuse peaväljakul maailma esikommunisti rõõmsa lärmiga nagu tänapäeval rokkstaari.

20.02.1987.a. Paide praegusel Rüütli tänaval.

Kuigi Eesti oli tollal Moskva suitsuvorsti sahver, Liidu kõige tähtsamad mehed nõukogude Lääneks kutsutud vennalikku liiduvabariiki naljalt jalga ei tõstnud.

Nüüd oli kommunistlik messias, mees, kes lubas kurjuse impeeriumi uutmisega muuta inimnäoliseks riigiks, järsku isiklikult tiirutamas siinsamas Väätsa 9. Mai kolhoosis ja Paides.

Tolle päeva andis kool soovijatele parteijuhi visiidi puhul vabaks. Küllap hoolitsesid ka töökollektiivid, et väljak oleks õigel hetkel rahvarohke.

Mäletan, et NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi mitu tundi oodanud külmast näpistatud varvastega inimmass oli elevil ja heas tujus. Aega parajaks tehes visati võimumeeste aadresssil süütumaid nalju.

Perestroika tuules oli kadunud pelgus, et lohaka lõõbi pärast mustas ülikonnas mehed kedagi nurga taha veavad, autosse topivad ja trellide taha viivad.

Täna kolmekümne aasta taha kiigates tundub, et Läänes juba Gorba-maania vallandanud mehe tulekut võeti Paides rohkem sõu ja meelelahutusena, mida kunagi kiiktoolis hea lastelastele rääkida.

Võimalik, et abituriendina ma lihtsalt ei märganud tol päeval linnaväljakul veendunud kommuniste ja soomusrüüd meenutava plekkrinnaga veterane.

Meie plaan tähtsast korteežist ette jõuda töötas. Ühtegi julgeolekumeest polnud takistamas Paide 1. keskkooli abiturienti ega tema juuratudengist koolivenda ning Nõukogude Liidu tähtsaima mehe autorong peatus täpselt elu kiireimast spurdist hingeldavate noormeeste nina ees.

Mul ei ole enam meeles, mis küsimusega Raul Gorbatšovi rajalt maha võttis. Küllap puudutas see perestroikat. Kuuendiku maakera liider ja kogu maailma kommunistide vaimne isa igal juhul peatus, et sugereerivalt mahedal häälel meiega spontaanset vestlust pidada.

Ma ei mäleta Gorbatšovi sõnu, kuid silme ees on kuis vähesed parteimaja ette tulla taibanud inimesed nihkusid vargsi lähemale nagu lihtsurelike keskele laskunud jumalale.

Kapi mõõtu turvamehed muutusid ärevaks alles siis, kui paar Browni liikumist jäljendavat mudilast kohale sagis ja parteibossi nina alla pugeda proovis. Ihukaitsjad lennutasid jõmpsikad ranitsasangast haarates pikema jututa eemale lumehange nagu takukoonlaid.

Mulle tuli vana lugu kuidagi tuttavlikuna meelde eelmisel teisipäeval Tallinnas rahvast tulvil Vabaduse väljakul olles, kui minust paari meetri kaugusel veeres läbi rahvasumma Püha Tooli peremees paavst Franciscus I isiklikult.

Nagu praeguseks kadunud suurriigi juhi kunagise hiilguse puhul, ulatub katoliku kiriku pea mõjuvõim üle maailma – 1,2 miljardit katoliiklast joondub suurel või veel suuremal määral paavsti juhatuse järgi.

Ent paavst pole üksnes oma jüngrite vaimne liider, vaid mõjutab otseselt maailma poliitikat. Piisab, kui meenutada hiljutist Kolumbia vaenujalal olevate liidrite lepitamist riigi sisetülidest välja toomise nimel.


25.09.2018. Vabaduse väljak Tallinnas.
Kolumbia ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastumist peetakse otseselt Franciscus I teeneks.

Küllap tagamõttega septembris ETV2s jooksnud seriaal «Noor paavst« avas omal moel Vatikani telgitaguseid ja tekitas koos meie nimekaima helilooja Arvo Pärdi loomingu katketega paljudes vaatajates huvi oma silmaga koju kätte tulev kristliku maailma liider üle vaadata.

Mulle mõistmata uhkusega end usuleigeks, vaat et isegi maailma uskmatumaks rahvaks pidavad eestlased elasid meediastaariks kujunenud paavsti visiidile kaasa ning olid tuhandete kaupa täiesti vabatahtlikult valmis tunni või kauem seisma järjekorras, et missale pääseda.

Seekord trumpasid lätlased jälle meid üle, nüüd usuleigusega. Seimi seadusemuudatusega paavsti tervitamiseks antud vabal päeval ummistasid riigi kagunurgas Aglonas peetud missa asemel nad hoopis Riias hiljuti avatud IKEA mööblipoe.

Ju oli Püha Isa külaskäik Maarjamaale olulisem, kui me kõva häälega suudame välja öelda. Franciscus oli alles teine Eestit külastanud paavst: 25 aastat tagasi suudles Tallinna lennujaamas maad legendaarne paavst Johannes Paulus II.

Alahinnata ei maksa meedia rolli paavsti visiidi reklaamimisel. Vaevalt pälvib ükski teine surelik uusi uudiseid kugistavas Eesti meedias nii pikka püsivat tähelepanu.

Töörahva paradiis pidas ajaproovile vastu napilt üle 70 aasta ja selle viimane juht Gorbatšov on praegu kõrges eas, üsna unustatud, mõju ja võimuta.

Seevastu paavstide juhitud kirikuriik on püsinud ligi 1600 aastat ega näita moodsa aja inimese teaduse arengule ja digiajastust kantud mõtteviisi muutusele ning kirikut ennast raputanud sisepuhastumist nõudvatele skandaalidele vaatamata maailmas nõrgenemise märke.

Raske on eitada, et 800 aastat kristlust on ka siinsesse kultuuri jätnud sügava jälje. Vähemalt üheks päevaks sättis riigikirikuta Eesti eliit end Vabaduse väljakule VIP-sektorisse oreliviledena ritta jumala maapealse asemiku õnnistust saama.

Sama ei korduks ilmselt Mekast või Medinast tulnud külalise kutsel.

Missale pääses iga surelik, kes vaevus tasuta pileti saamiseks end ette kirja panema.

Sedasi sagis Vabaduse väljakul katustelt vahti pidavate snaiperite kotkapilgu all selfitavate kristlaste kõrval palju usukaugeid uudishimulikke, nende seas silmatorkavalt palju koolilapsi.

Missa on lihtsustatult öeldes religioosne riitus, mis usklikele kannab sügavat armulikku sõnumit rahust, ligimesearmastusest, enesearendusest, eetilistest väärtustest ja pattude lunastusest.

Ent ka uskmatutele pakkus liturgia etendusena kirevaid kostüüme, ilusaid laule ja universaalset arusaadvat sõnumit inimeseks olemisest, mida tasub oma hingekeeli puudutavalt aeg-ajalt meelde tuletada.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6418486/kaks-kohtumist-gorbatsov-ja-franciscus