esmaspäev, 22. mai 2017

Ideaalmaastikke pakkunud pöörane suvi

«Ujuma lähme?» küsis Kuku, viidates mu jalgrattale. Kümnesel poisiklutil oli mugavam suure meesteka pulgal kõlkuda, kui altpulga ise sõita vänderdada.


Pakkumine sobilikku kasvu pedaalitallajalt, kes viitsis kohaliku põngerjaga lusti pärast ringi kihutada, oli igati teretulnud.


1980. aasta suvel kihas minu koduses Esnas teistmoodi elu. Alevi mõõtu hiljutise väikekodanliku raudteeasula südames sagisid kümned inimesed alates näitlejatest kuni tehnilise toe töötajateni, kes olid tegevad filmi «Ideaalmaastik» võtteplatsil.


«Naabriplika» seriaali tõttu on näitlejate saalimine tänapäeva Esnas tavaline ega tekita kohalikes ammu erilist imestust, kuid toona oli kinotegemist oma õuel näha erakordne sündmus.


Ühel päeval olid meie koduukse taga võõrad inimesed. Nad rääkisid emale, et Tallinnast rolli kaubeldud haigestunud poisi asemel on kohapealt vaja kiiresti leida asendaja. Filmiinimesed käinud Esna poes uurimas, kust ilmselt poe-Silvi juhatas lähima kandidaadini. Nii jooksis magavale kassile hiir ise suhu.


Pool tundi hiljem istusin kostümeerijalt saadud lühikestes traksipükstes ja ruudulises särgis, jalas paar numbrit suuremad kotad, Aaviku veski hoovil liivahunniku otsas ülesandega end räämaseks teha. Selline pidi välja nägema sõjajärgse Nõukogude Eesti kehval järjel ja maapere vanim orvuks jäänud laps.


Olin isaga samas veskis onu Endli juures jahu jahvatamas käinud küll ja küll, kuid ühtäkki olin tuttavas kohas keset võhivõõraid inimesi. Minust pea poole vanem Arvo Kukumägi märkas mu kimbatust ja tegi juttu, mis aitas kohaneda.




Minu filminäitleja debüüdi esimene stseen oli filmiema Helle Kuninga käekõrval kitse talutades trehvata veski nurga tagant külgkorviga mootorrattal välja kihutanud kevadkülvivoliniku rollis Kukuga, kes nõutas inimestelt kolhoosi tarbeks seemnevilja.


Seda juppi filmiti kordi: küll ei tahtnud kits õigel ajal paigast liikuda, siis tõrkus Kukumäe motikas ega läinud käima. Vahel raputas režissöör pead talle teadaoleval põhjusel: «Stopp, teeme uuesti!»


Vaev sai tasutud kuid hiljem, kui samast võttest tehtud pilt filmi tutvustavas kinoajakirjas Ekraan ära trükiti. Sain koolikaaslaste ees rinna kummi ajada! Selgus, et sattusin osalema filmi, mida seniajani peetakse Eesti kõigi aegade parimaks.


Kolm aastat varem oli Arvo Kukumägi samuti Esnas režissöör Peeter Simmi käe all teinud oma filmidebüüdi. Kolmest novellist koosneva «Karikakramängu» osas, mis kandis nime «Tätoveering,» pügati Kuku Friida Eesti-aegse hõnguga juuksurisalongis kiilakaks.


Arvan, et üks põhjus, miks Eesti filmi tõusvad tähed nii tihti toona Esnasse sattusid ja ta ennast meil nii koduselt tundis, oli see, et Kuku õde töötas sel ajal üle tee tegutsenud apteegis. Aga võta sa täpselt kinni.


Võttemeeskond pani oma killavoori Esnasse üles mitmeks nädalaks. Päeval filmiti episoode, õhtul käis laagris seltsielu. Ühel sõjaväemasina väljanägemisega veoautole ehitatud jõujaamal oli kõlaritega varustatud helisüsteem.


Pagan teab, kes see naljamees oli, kuid ühel õhtul kostis üle alevi ruuporist vaheldumisi kangesti füürerit meenutav haukuv saksakeelne kõne. Mõni aeg hiljem kaikus ümbruskonna majadelt vastu Brežnevi pudisuine pöördumine. Ega kohalikud täpselt teadnud, mis sisuga filmi üles võeti, seega võisid kuuljad arvata, et see käis asja juurde.


Minul kui kogemata filmi võlumaailma sattunud kohalikul jõmpsikal oli põnev näha oma silmaga tuntud näitlejaid ja tulevasi kuulsusi, saada vahetult osa filmitegemisest ja kiigata köögipoolt, mis nägi kulisside taga välja hoopis argisem, kui suurelt ekraanilt vaadatuna võiks arvata.


Filmimeeskonna elu tundus mulle muretu: kord mäng kaameta ees, siis kaamera taga, ei mingit kondi murdmist, vaid suures koguses nalja ja naeru. Jõudeajal pakkus võtete ajal toredaks semuks saanud Kuku, et väntame ujuma või tiirutame niisama rattaga ümbruskonnas.


Kõige krooniks loeti päeva lõpuks mõne etüüdi eest hunnik rublasid veel peo peale. Küllap oli tegelikkus palju tõsisem, kui lapse silmad tabasid. Seda elurütmi ei andnud töö- ja puhkelaagri peedikõplamisega kuidagi võrrelda.


Minu järgmises etteastes tõi linnast maale tädi juurde kupatatud Asser väikestele filmisugulastele kuivikuid ja keerutas grammofoni. Asserit mänginud Priit Adamson oli teine, kellega ma võtteplatsil rohkem seltsisin ja mõnegi krutski koos tegin.


Keegi asjameestest hõikas: «Ära võtte ajal kaamerasse vaata!» Parem, kui ta poleks öelnud, sest filmis näevad kõik, kuidas ma objektiivi jõllitan. Ise ma vaevalt osanuks kaamerasilmale nii suurt tähelepanu pöörata.


Kui omal parasjagu tööd polnud, sain privileegi piiluda, mida teised teevad. Näiteks stseenis, kus kaamera jälitab tühjas Aaviku veski villas uitavat Kukumäge, kükitasin koos oma filmiõdedest Peeter Simmi tütardega hinge kinni pidades ukse taga, et hiljem kinopublik midagi ei aimaks.


Filmistaari põlve jätkus mul veel pärast võttegrupi Esnast lahkumist. Mitmel päeval aeti varahommikul auto treppi ja mind sõidutati privaatselt Vihula mõisasse, kus filmiti kooli lõpupidu. Ühes stseenis pidas kolhoosi esimeest mänginud Tõnu Kark lauas minu vastas lõpupeo kõnet. Ühes duublis oli jutt, nagu pidi, teises ajas sama tõsisel ilmel lora, kuid naerda ei tohtinud, ikkagi Stalini aeg.


Pärast teab mitmendat duublit sai kringel otsa, keedetud munad asendati toorestega ja sõstramahla morss toiduvärviga tembitud veega. Eks filmiväntamises ole paratamatult suur ports silmamoonutavat maagiat.


Minu ajasambla alla vajunud lapsepõlve pööraseim suveseiklus meenus jälle, kui möödunud nädalal tuli teade, et selles olulist kohta täitnud Kuku lahkus igavesele Ideaalmaastikule ja mälestustesse.


http://jarvateataja.postimees.ee/4120861/ideaalmaastikke-pakkunud-poorane-suvi

esmaspäev, 15. mai 2017

Vägivald armastab vabadust

Paul-Eerik Rummo on kirjutanud kultusfilmist «Viimne reliikvia» tuntud sõnad:


«Vägivald armastab vabadust,
tahab ta võita ja vallutada.
Vägivald igatseb vabadust
enda naljale kallutada.
Vägivald armastab vabadust,
armastab vabadust.
Põgene, vaba laps!»


Vuhinal lendas esimese klassi poisi käest lendu lastud oda jäljendav latt kümmekond meetrit kaarega läbi õhu ja maandus aasta vanema koolikaaslase otsmikul, täpselt kahe silma vahel. Nagu filmis. Pihtasaanu potsatas istuli.


Oli 1977. aasta varakevad. Eelmisel päeval näidati Peetri koolis filmi «Egeri tähed,» mis jutustas ungarlaste paatosliku loo 16. sajandi lootusena tundunud võitlusest türklaste vastu, mis kulmineerus võiduka lahinguga Egeri linna all.


Kaks ja pool tundi kestnud tõetruude lahingustseenidega linateos avaldas koolirüblikutele sügavat muljet. Paaril bussipeatuses kojusõitu ootava puberteetiku peas tekkis igavuse peletamiseks mõte mõni stseen filmist taaselustada.


«Sina oled ungarlane. Seisa sinna, võta oda ja heida. Sina oled türklane ja seisa sinna,» kamandasid teismelised vanemate klasside poisid algklassi jõmpsikatest sundmobiliseeritud vägesid.


Ülejäänud bussi oodanud õpilased ergutasid kuulekalt oma rolli täitvaid väikemehi nagu gladiaatoreid ning vakatasid, kui latt «türklast» silmevahele tabas. Sentimeeter vasakule või paremale toonuks kaasa hoopis tõsisemad tagajärjed.


Koju jõudes rääkisin emale nimesid nimetamata äsjase loo ära. Paari tunni pärast helises uksekell. Trepil seisis paistes silmadega poiss ja tema ema. Ma olin jätnud ütlemata, et esimese klassi poiss, kelle käest latt lendu läks, olin mina.


Põgene vaba laps!






Ohvri ema nõudis resoluutselt, et minu ema tema juuresolekul mu tagumiku rihmaga kuumaks kütaks. Minu ema keeldus avalikust hukkamisest. Ei saanud ma kere peale ka nelja silma alla jäädes. Lihtsalt rääkisime emaga köögi laua ääres pärast äsjaste külaliste lahkumist. Olen talle selle eest tänulik.


Kooli silmis jäin juhtunus süüdlaseks ikkagi ja käitumishinne kukutati veerandiks rahuldavaks. Duelli tegelikud algatajad ja lavastajad pidasid peenikest naeru. Kahe juhuslikult vastastikku sattunud poisi vahel polnud isiklikku tüli enne ega olnud ka pärast juhtumit.


Seega sain juba esimeses klassis aimu, kui lihtne on juhuse ajel sattuda kas ründjaks või ohvriks ilma, et ise sellest arugi saad, ning saada nuheldud ka teiste eest.


Tänan õnne, et sel ajal ei olnud sotsiaalmeediat, kuhu keegi asjasse puutuv või juhuslik kõrvalseisja oleks saanud esimest emotsiooni ühe näpuliigutusega tuhandetele nähtavaks teha ning algatada meelevaldse avaliku hukkamise ja meediakõmu.


Kohalik ajaleht kirjutas tollal ainult riigivõimule headest uudistest ning külanõukogu esimees ei teinud igasse ilmakaarde vägivalda taunivat avaldust. Ilmselt ei saanud ta juhtunust kunagi teadagi.


Mulle meenus ammune lugu jälle, kui aprilli lõpus lugesin Paides kakelnud koolilastest või seda infosegu, mis levis sotsiaalmeedias, meedias ja tähtsate inimeste sõnavõttudes. Hulk inimesi tõttas igaks juhuks hurjutama. Kiiresti muutuvat inforägust läbi murdes oli kaunis keeruline sotti saada, kus oli fakt, tõde, kus emotsioon või meelevaldne tõlgendus.


Olen nõus, et vägivald tuleb hukka mõista ja lähedaste kohus on omi kaitsta, kuid vähem oluline pole selgeks teha, kes, kas ja mida tegi. Väga lihtne on üle reageerida ja sellega uut kahju tekitada.


Teinekord on tüli ja kius tõsine, teinekord keevad lastel emotsioonid hetke ajel üle ilma nähtava põhjuse või vimmata või on põhjus mujal. Kuid kindlasti on ka neid, kes kiusavad teisi teadlikult.


Emadepäevaeelsel konverentsil «Räägivad mehed: miks vägivald armastab vabadust?» ütles kunagine kurjategija ja praegune kogemusnõustaja Immanuel Volkonski, et halvale teele kallutab inimest tähelepanuvajadus, tunnustusvajadus ja kuuluvustunne. «Iseenesest normaalsed asjad, mida taotleda, kuid probleemiks muutuvad need siis, kui rahuldada neid ebanormaalselt ja otsida rahuldust valedest kohtades,» ütles ta.


Volkonski märkis, et tähelepanu saab kõige lihtsamini reegleid rikkudes. Seega on tõenäoline, et sotsiaalmeediasse paisatud avalik hukkamõist ei hoia pahanduste teadlikku otsijat tagasi, valab hoopis õli tulle ja innustab, sest nii on võimalik kuulsaks ja popiks saada.


Seevastu see, kes on sattunud pahalase rolli juhuslikult või kellegi teise algatusel ja tunneb juhtunu pärast niigi piinlikkust, tambitakse sotsiaalmeedias näoli sügavale mutta. Nagu saaks kiusajaks arvatu kodanikualgatuslikus vastukiusamises olla rohkem õigustust.


Tean, et Tallinna korrakaitsjatele teevad peavalu noortekambad, kes avalikku korda rikkudes, vahel ka inimestele kallale minnes naudivad avalikku tähelepanu ja negatiivset kuulsust. Politseinikud tegelevad jõuliselt ninameeste ohjamisega, et päästa ja säästa kaasajooksikuid.


Võib-olla tundub mõne tähtsale inimesele oluline kõrgest kantslist näppu viibutada, kuid arvestagem, et patoloogilist paharetti võib see korrale kutsuda sama palju, kui bensiiniga tule kustutamine. Seevastu kogemata kähmlusse sattunu võib sotsiaalmeedias näägutajatelt saada korraliku hingetrauma kogu eluks.


Igat inimest saab muuta ja kallutada, kui leida üles õiged nupud ja anda talle tahe alustada muutmist iseendast. Tulemust annab, kui eksinu ära kuulata ja arutada, mitte tema ukse taha tõstmine ja risti löömine.


Vägivaldsete, aga ka kergesti mõjutatavate lastega tuleb tegeleda personaalselt ja süvitsi, et üldistava lahmimiseta selgitada välja hälbiva käitumise põhjused, ning seda teades otsida lahendusi ilma suurema kära ja loosungiteta. Inimlikult ja südamlikult.




http://jarvateataja.postimees.ee/4112945/vagivald-armastab-vabadust