teisipäev, 27. september 2016

Kui ma viimati surmasõlme tegin


«Kuidas teil tervis on?» küsis piloot õppelennuki JAK 52 kabiini vabale istmele rihmadega kinni tõmmatud ajakirjanikult kuskil Koigi lennuvälja kohal taevas tiirutades.

Vastus «Hea!» tähendas, et hetk hiljem ei saanud 22aastane lõbureisija enam aru, kus on taevas, kus on maa. Kabiini kuplist vilksas murdosa sekundiga kord roheline, kord sinine vaade.

Tervis oli tõesti hea, sest ajakirjaniku sisikond ei teinud peadpööritava vigurlennu peale teist nägugi.
See ei olnud veel kõik. «Tahad ise lennata proovida?» kõlas kõrvaklappides tuntud lennuinstruktori Illar Lingi järgmine küsimus. Küllap juba aimate, et too õhuseiklusse sattunud ajakirjanik olin 25 aasta tagune mina.

Kuigi piloot selgitas muretult, et lennuk on lihtne kui jalgratas, talla pedaale ja sikuta juhtkangi ning lennuk kuuletub, ei julgenud ma higiste pihkude vahele ootamatult sattunud kangiga eriti rapsida.

Minu enesealalhoiuinstinkt oli liiga tugev, et kamikaze kombel tundmatusse pikeerida. Mõne kerge jõnksu juhtkangiga ikka tegin, et tunnetada, kuidas lennuk reageerib,  ja kõik. Juba sellest piisas, et higinire saaks selgroogu mööda alla nõrguda.

Ega see, et mõned ajad varem olin Kaukaasias parasjagu sõdiva Iraani piiri lähistel kaks aastat aega teeninud lennuväes polgujao alalises valmisolekus ründelennukite SU 24 keskel, ei teinud minust ju kriipsu jagugi lendurit.


 Zoomitud tõmmis 28.09.1991.a . Järva Teatajast.
 Sel päeval oli mul omajagu õnne, et eakam ja kogukam publik ei söandanud end lenduri viipe peale kitsukesse kabiini mahutada. Nii avanes 22. septembril 1991. aastal mulle kordumatu võimalus kirjutada end Eesti lennunduse ajalukku.

Kui keegi taipab mõnes viktoriinis kunagi küsida ajakirjaniku nime, keda on taasiseseisvunud Eesti tsiviilõhusõidukite registrisse kantud esimese lennuki juhtkangi taha lastud päeval, mil värskelt värvitud Eesti pardanumbritega lennumasin esimest korda pilvede vahele tõusis, siis jätke meelde.

Katsu sa tänapäeval juhusliku möödakäijana lennuki kokpitti piloodi toolile pääseda. Vaba riigi värsked vabad kodanikud tundsid, et nad võivad teha, mida tahavad. Pealegi oli igas ettevõetud asjas õhinat.

Kuu, mis 1991. aastal oli möödunud ülemnõukogu otsusest taastada Eesti riik, tõi igal hetkel meie argipäeva aina rohkem ja rohkem iseseisvust. Lisaks rahvusvahelisele iseseisvuse tunnustamisele iseseisvusime täistuuridel siseriiklikult.

Aeg oli selline, et ajakirjanikuna võisin iga päev näha ajaloolisi sündmusi. Näiteks 26. augustil olin koos Järvamaa prokuröri, politseiprefekti ja kodukaitse meestega Paides KGB kohaliku kontori ülevõtmisel.

Tagantjärele võib praalida, aga napp nädal pärast augustiputši läbikukkumist ja NSV Liidu lagunemist nõudis kurikuulsa ja hirmu sisendava asutuse ukselingi vajutamine neilt meestelt omajagu julgust.

Ent mis iseseisev riik me olnuks, kui oleksime lasknud võõrriigi julgeolekul rahumeeli oma õuel iga päev edasi nuhkida? Või mõnel teisel viisnurgaga tärnil edasi peremeest mängida.

Kus vähegi oli võimalik mõni märgilise tähendusega iseseisvuskuulutus taasesitada, seda ka tehti.
Nii polnud imestada, et tol pühapäeval, kui eestlased võtsid üldrahvalikult kartulit, oli Koigi lennuväljal transpordiminister Tiit Vähi taktikepi all tseremoonia, mis jälle muutis Eesti grammikese iseseisvamaks.

Vaieldamatult oli see toiming sümboolne, sest Eesti tsiviillennupark koosnes ainult paarist Nõo lennuringi õppelennukist. Aeroflotist oli tükk nimega Estonian Air alles eraldamata, kuigi Boening oli jõudnud oma skaudid juba Eestisse uutest lennukitest rääkima läkitada.

Küsite juba, miks ma täna ammustest aegadest nii õhinal pajatan?

Eks ikka selle pärast, et ju igatsen 25 aasta tagust vaest, kuid üleüldist teotahet ja lootust täis aegu.

Viimast kuud ammusega võrreldes teeb nukraks, et meie valitud riigipilootidel on kadunud isu kõrgele lennata ja nauditava poliitilise kõrgpilotaaži asemel jätkub vaid võhma hiilida üksteisel angaaridesse telikuid saagima.

http://jarvateataja.postimees.ee/3850759/kui-ma-viimati-surmasolme-tegin 

teisipäev, 13. september 2016

Käärinud õunte needus

Sügiseti ronib mõni käärinud õuntega maiustanud karu kellegi koduaiale kõõluma või jaurab kevadel mullustest jõhvikatest lõbusana ringi. Eks septembrikuine noppimata sõstrapõõsas pane ka linnud edevamalt sädistama.


 
Inimloomal pole vahet, mis aastaajal, nädalapäeval või kellaajal mõnda kääritist või destilaati mekkida. Mõne inimese teeb see lõbusaks, mõne kurjaks. Mõni jääb märjukese väel tukkuma, mõnda tabab suur kihk seiklema minna.

Mäletan 90ndate hullumeelset kauboiaega, kus oli vaat et iseenesestmõistetav, et baari sõideti autoga ja pärast rooliti sealt kuidagiviisi tagasi. Nagu oleks see olnud osa iseseisvuse taastamisest – teen, mida tahan.

Tagantjärele on raske hinnata, kust selline mentaliteet pärineb. Ei meenu loomeliitude pleenumilt, öölaulupidudelt, Balti ketist, ammugi rahvarinde või kodanike komitee üleskutsetest innustust nõukogude korra vastu end mälukasse võidelda.

Nõukogude ajal oli vähe vintis peaga rooli tikkujaid, vahel leidis mõni neist kraavist mõne puu, mida autoga emmata. Meenub paar sugulast, kes jamaga hakkama said ja ilma jututa viieks aastaks jalameheks tehti. Pärast võttis kollektiiv nad käendusele ja lubas ümber kasvatada.

Et 30-40 aastat tagasi oli autosid ja õnnetusi vähe, leidis iga tõsisem kõks lehes äramärkimist. Vähe sellest, juhtumi foto ja lühikokkuvõte riputati miilitsamaja aknale nädalateks pleekima, et ühiskonna hukkamõist oleks täielik. 1980ndatel kruviti napsinina autole suisa O-seeria registrinumber, mille rahvasuu oinamärgiks tembeldas.

Tänapäeval teeb maanteeamet ennetustööna  liiklusohutuskampaaniaid, politsei manitseb, paneb juhte järjest puhuma ja nuhtleb patustajaid. Aga sama visalt nagu lendavad ööliblikad lambikuplile, tulevad vahele võetud ja jalameheks tehtud roolijoodikute asemele järgmised, nagu kasvab lohele tagasi maharaiutu asemele uus pea või mitu pead.

Joovastavad ained on ajaloos inimkonnaga ühte jalga käinud aastatuhandeid. Muinaseestlased tõstsid tuju meest pruulitud mõduga, ristisõdijatega jõudsid meie kanti õlu ja vein.

Hundijalavee võidukäigu eest peame tänama tsaarivõimu ja mõisahärrasid, kelle piirituseäri lõi õitsele XVIII sajandi lõpul.

Pea igas mõisas tuksus Piiteri põhjatut turgu jootev piiritusevabrik ja mõisniku soosingul kuskil samas kõrts, kus kodumaist turgu sisse määriti ning uusi tarbimisharjumusi talurahva geneetilisse koodi punuti.

Mäletate Tammsaare «Tõde ja õigust» ja Vargamäe kangeid naisi, kes väikeste vankritega oma kõrtsipraalimisest väsinud peremehi koju lohistasid? Mitu sajandit on naps olnud meie elu ja kirjandusklassika lahutamatu osa. Kellele ei meenuks juba lapsepõlvest tuttav Tootsi maias nägu Lati Paci pudelit sahvririiulilt alla upitamas.

Kaasaja populaarsete seriaalide edetabelites troonivad Esna kuulsaimad mehed Sokrates, Insener ja Tola, kelle elu tiirleb suuresti uue pudeli nuputamise ümber. Vaatajaid paneb heldima viinas peituv humoorikas tõde.

Veel enne «Naabriplika» seriaali tähelendu panin eriti Lõuna-Eesti kandis ringi liikudes tähele, et paljude bussipeatuste pingil kõlgutas kaheliitrise ballooni seltsis jalgu paar kohalikku filosoofi ja parandas maailma.

Ometi kurdavad tänapäeva arvamusliidrid, et eestlastel pole joogikultuuri ja tilk napsi paneb eestlase käituma sama veidralt kui tulivett rüübanud indiaanlase või saket luristanud jaapanlase.

Küllap oleks ausam öelda, et alkoholikultuur on meil olemas, aga häbeneme oma kaasmaalaste muudest eurooplastest rajumat ja enesehävitajalikku stiili.

Terviseedenduse seisukohast on tore, et aina rohkem on neid, kes löövad silmad maha, kuulates teiste kiitlemist, kuidas me napsilembesemate rahvuste edetabelis heitleme esikoha pärast tšehhide, soomlaste ja venelastega.

Lohutab, et minu põlvkonna jagu nooremad ülikoolikaaslased väidavad, et noortel pole enam aega napsi võtta – vaja on õppida, tööl käia, hobidega tegeleda. Pokemonide tagaajamine ja kettagolfi pildumine ei tekita ka uude hommikusse pohmelli. Siiski mitte kõik noored ei pea õppimist ja enesearendust nii oluliseks.

Oma kogemusest tean, et näiteks saksakeelne Euroopa keskendub noorte harimisele ja harjumuste muutmisele ega looda ümber kasvatada vanu vintskeid jändrikke.

Mis rohi mõjuks visalt vastu panevatele saurustele, kes järjekordsel puhumisreidil ei oska seletada, kuidas kaks õhtust õlut on nii vaevalised organismist välja minema? Kas peaks neid karmilt türmi mõistma kui potentsiaalseid mõrtsukaid? Ehk luua mõnele hõredama asustusega saarele reservaat, kus nad oma kombeid saaks muud ilma ohustamata edasi harrastada?

Patoloogiliste roolijoodikutega on midagi sõbralikku ette võtta raske. Mida aga näiteks teha õnnetu porterisõbrast vallavanemaga, kel halvimal juhul on kaotada poliitiku renomee, ametikoht või isegi haldusreformi eduka läbiviimise eest lubatud aastapalk?

Pärast karistust ja hukkamõistmist on oluline inimesed, kes oma tegu siiralt kahetsevad, stressist ja piinlikkusest välja tuua. Käärinud õunte needusest lahtisaamiseks ärgu olgu kahju kasvõi psühholoogi abist, et elu sõlmpunktid lahti harutada ja reeglitesse mõtestatult suhtuva kodaniku kompassi asimuut taas paika saada.

http://jarvateataja.postimees.ee/3833697/kaarinud-ounte-needus