esmaspäev, 25. aprill 2016

Mina president, sina president

Sügiseks, kui Eestis tulevad presidendivalimised, võiksin põhiseaduse järgi sünnipärase kodanikuna ja vanuse poolest olla Eesti president juba seitse aastat.

Ütlete, et pea hoogu, peremees, Jämejalas ja Wismaris on juba pretendente samale kohale. Lisaks Napoleone, Lenineid ja mõni Ceasar.

Õppinud põllumees Joosep Toots ei jõuaks ära imestada isehakanud kolleegihakatise ambitsiooni: «Kiir mõisavalitsejaks! Kiir ministriks! Kiir kuningaks!»

No katsugu keegi narrida! Küllap peaminister, president ja trobikond muid ministreid ning riigikogu liikmeid viskuks kõhklemata minu kaitseks ambrasuurile.

Võtkem järjekorda, kui oled 40 ja sünnijärgne kodanik, võid just sina olla järgmine Eesti president! Või mina? Foto: erakogu.

Mäletate, alles loetud päevade eest raius kodumaa poliitiline eliit, et pole oluline, mis rahvusest, taustaga või soost oled, kui oled sündinud Eesti kodanikuna, siis ei tohi keegi sinu sobivuses kahelda.

Väikse täpsustusena siiski lisan, et poliitikute koori ei dirigeerinud mitte paar naljameest Kapa-Kohila poetrepilt, vaid üks teine tähtis poliitik, kes öelnud kuskil hulga inimestega ees, et nende erakond ei kujuta Eesti presidendina ette venelast. Ütlus käis välisministriproua Marina Kaljuranna võimaliku presidendiks kandideerimise pihta.

Ent mõelge nüüd oma mätta otsast. Prii toit ja ülalpidamine ning peale ametiaega kopsakas pension, riigilt isiklik sekretär elupäevade lõpuni ja peale seda maksumaksja kulul matuseorkester.

Pealegi poleks ma riigile nii koormav: maakodu on Ärmaga võrreldes Tallinnale poole lähemal ja Lätis käin heal juhul korra aastas. Häda on selles, et vähemalt 40aastaseid sünnilt Eesti kodanikke on meil üle poole miljoni. Nii et president võiks olla pea iga kolmas kaaskodakondne.

Presidendi Moskva relvapalatis lebava ametiraha kullast koopia järele võib hakata siiski kätt sirutama see, kel on riigikogu liikmete seas vähemalt 21 sõpra. Facebooki sõbralistis isegi mul neid on, kuid mitte nii palju, et suurde saali laiama pääseda.

Põhiseadus ei halasta: presidendikandidaadiks saamiseks on tarvis viiendiku riigikogu koosseisu jagu käendajaid, et ametlikult kandidaadi staatusse tõusta. Matemaatiline tehe ütleb, et püünele pääseb esimeses voorus kõige rohkem neli kandidaati.

Seega rääkigu riigimehed võrdsusest mida tahes, enamikul meist sellele ametipostile asja ei ole. Ole sa eestlane või venelane, mees või naine, koolis käinud või mitte, 21 inimest või nende puudumine otsustavad sinu saatuse riigipeana. Siinkohal lõpeb minu ja teie unistus kõrgest positsioonist.

Presidendiks saamiseks ei piisa isegi mõne laupäeva lõunaks suure saali üürimisest, tähtsate inimeste kokkukutsumisest ja kõnepuldist oma soovi mahahõikumisest, nagu tegi Siim Kallas. Niikaua kui ta jääb võpatama iga ajakirjaniku 10 miljoni dollari küsimuse peale, on tal sama palju väljavaateid saada Kadrioru lossi peremeheks kui mul või teil.

Presidendikandidaate ja kandidaadikesi, kellest tõsisemalt räägitakse, on lume alt välja sulanud kümmekond. Kas koalitsiooni sees või erakondade üleselt neile toetust jätkub, on iseasi.

Lisaks mainitud Kallasele ja Kaljurannale sahistatakse parteilistes leerides EKRE juhist Mart Helmest, Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest ja riigikogu spiikrist sots Eiki Nestorist.

Esimene on rahvusäärmuslane, teine Moskva käsilane, kolmas liiga muhe diskor, paneb folkloor mehed paika.

Parteiüleselt lisatakse nimekirja diplomaadid Jaak Jõerüüt ja Jüri Luik, riigikontrolör Alar Karis, endine õiguskantsler ja advokaadiametist taanduv Allar Jõks ning europalamendi liige Indrek Tarand.

Küllap lastakse paljude loetletud inimeste renomee suvega sõelapõhjaks. Selle eest hoolitsevad konkurendid ja meedia.

Kui oodatud musta ratsut, kes kõikide südamed võidab ja Eesti lipu ennenägematutesse kõrgustesse tõstab, ei tule, oleme hädas. Tahame ju kõige väärikamat ja kõige veatumat.

Äkki peaks Eesti vägevuse nurgakiviks tooma sisse valitseja mujalt?

Eelmisel nädalal ütles Briti peaminister James Cameron parlamendi ees kuninganna Elizabeth II sünnipäeval monarhist kõneldes, et kuna kuninganna pole inglane, iirlane, šotlane ega waleslane, saab ta erinevalt mõnest presidendist esindada võrdselt kõiki Ühendkuningriigi rahvaid.

Käimasolevas valimiskarussellis on suur tõenäosus saada Austria presidendiks sünnijärgsel Eesti kodanikul Alexander Van der Bellen, kelle vanemad pagesid Venemaalt bolševike revolutsiooni pöörises Eestisse ja teise ilmasõja ajal Saksamaale.

Äkki on meil ka vaja õiglast meest või naist, kes taevalikust vägevusest suudab meid valitseda ja ohjata? Nagu saatsid viikingid Rjuriku Venemaad ohjama.

Sel sügisel peab riigikogu pulti astuma keegi, kes kõlava häälega ütleb: «Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan  pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks.»

Praegu on veel pool miljonit valikut. Riigimeeste asi on õigustada oma nime, valige oma kodumaa parimate poegade ja tütarde seast parim mitte endale, vaid meile kõigile.


 http://jarvateataja.postimees.ee/3669115/mina-president-sina-president

esmaspäev, 11. aprill 2016

Valdade liitumine asendab pagulasteemat

Viimasel nädalal on üksjagu tuttavaid inimesi järjepanu ärgitanud, et kirjutagu ma haldusreformist, ega tee kuulmagi, et kaks kuud tagasi sel teemal juba mõtisklesin.

Haldusreformist räägitakse üha enam sünnipäevalauas, aiaväravale nõjatudes, tuttavatega telefonitsi maast ja ilmast lobisedes või poeriiulite vahel juhuslikult trehvates.

Ühtäkki on kodukandi tulevane postiaadress muutumas sama erutavaks teemaks kui pagulased.

Kui järgneva aastaga vallad ja linnad vabatahtlikult kokku ei lepi ja kosjakaupa ei tee, ristab riik enne järgmisi valimisi ise mitmest omavalitsusest ühe. Olgu maalahmakas kui tahes suur, peab sellel elutsema vähemalt 5000 elanikku.

Irvhambad viskavad nalja, et riigivõim on küüditajatest lahkem, annab mõne tunni asemel terve aasta asjade pakkimiseks.

Hirm saada tõugatud «suure venna» ääremaaks ajab väiksemate kohtade inimesed tegutsema. Märkan seda oma kodukandi inimeste pealt.

Karedal peetakse külades koosolekuid, kutsutakse valitud ja seatud päid rahva ette selgitama ja vaieldakse isekeskis. Ilmselt toimub sama paljudes teistes kaduma määratud omavalitsustes.

Plakat Urmas Glase arhiivist.

Mida rohkem koosolekuid peetakse, seda suurem on umbusk. Mõistatatakse, kelle asja poliitikud ajavad.

Eakad inimesed ohkavad kõikenäinult, mis see meie arvamus loeb, niikuinii tehakse ära, nagu omal ajal kolhoose liideti. Muidugi on need elutargad memmed koosolekul kohal nagu viis kopikat.

Nooremad on kuraasikamad ning tahavad vallavalitsejatelt ja maakonna tegelastelt selget analüüsitud ja argumenteeritud juttu, plusse ja miinuseid.

Mu hea tuttav meenutas paari päeva eest ehituspoe lettide vahel haldusreformist rääkides kooliaegset kehalise kasvatuse tundi, kus kaptenid napsasid meeskondi moodustades alati kõige osavamaid ning riismete hulka jäi mõni, keda keegi kunagi oma punti ei tahtnud. Igas maakonnas on mõni selline vald.

Kareda rahva laual on kolm valikut: Suur-Järvamaa, Paide suund või Tallinna–Tartu maanteest ida poole jäävad maavallad, kus dirigendikepp on Järva-Jaani ja Koeru käes.

Minu kandi rahvas seisab kolme tee ristil nagu Vene vägilane: pöörad vasakule kaotad hobuse, pöörad paremale kaotad pea, lähed otse, kaotad mõlemad.

Pole saladus, et Paide-poolne ots hoiab maakonnalinna poole, idapoolne serv rebib Koeru ja Järva-Jaani manu. Kareda otsustada on, kummalt poolt uut omavalitsust läheb piir.

Peetri kihelkonnast on ajaloos eraldunud Anna ja Paide. Nüüd on küsimus, kas paneme need uuesti kokku või anname viimase tüki mõnele üleaedsele kihelkonnale, kellega ajalooline seos nõrgem.

Minu esivanemad on Öötla mõisa maadel, kus on minu kodukoht, enne mind toimetanud niikaua, kui kirjalikud allikad lubavad ajas tagasi vaadata. Vaatamata paiksusele on nad elanud õige mitme nimega vallas.

Eestis hakati mõisapiirkondi nimetama valdadeks juba 400 aasta eest. Läks veel 200 aastat, kuni tsaarivõim loobus Eestimaa kubermangus pärisorjusest ja mõisa piirides moodustatud vallad said seadusliku õiguse kogukondlikku elu korraldada, näiteks kohut pidada.

1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisa järelevalve alt. 1892. aastal liitusid Järva-Peetri kihelkonnas Esna vallaks Öötla, Esna, Müüsleri, Kodasema ja Viisu. 1917. a liitusid Esna vallaga Ammuta, Ataste ja Köisi.

1939. aasta haldusreformiga jäid valla piirid laias laastus samaks, vaid nimi muutus Karedaks.
Muide, 1. aprillil 1939 elas ligi 150 ruutkilomeetri suuruses Kareda valla 3083 inimest. Kolmandiku praegusest suuremal maa-alal elas toona kuus korda rohkem inimesi.

Nõukogude ajal Esna külanõukoguks olnud kandile sai saatuslikuks XIX sajandi algusest tuttav arusaam, et iga mõis (kolhoos, sovhoos) olgu vald (külanõukogu).

1987. aastal loodud  Roosna-Alliku külanõukogu haukas Esna (Kareda) küljest kolmandiku ehk pea kõik, mis jäi teisele poole Türi–Tamsalu raudteed. Nii jäi pool Esnat ühte, pool teise valda. Kohalikelt inimestelt ei küsinud keegi midagi.

Nagu igat juurtega sidet omavat inimest, nii ei jäta ka mind külmaks haldusreformi turbulentsi imetava kodukandi saatus. Katsun poliitilise ja demagoogilise vahu seast leida seda edasiviivat iva, nagu Pipi otsis spunki.

Reede õhtul astun sisse Öötla mõisa uksest, kus kunagi minu vaarisa väljus Steckelbergi parunihärra pandud nimega, mida mina ja mu pojad kannavad, et saada külaseltsi koosolekul sotti, mis mu koduvallast saab.

Kuniks aega antud, võiks igaüks oma kodukandis samu käike teha.

http://jarvateataja.postimees.ee/3651731/valdade-liitumine-asendab-pagulasteemat