teisipäev, 22. detsember 2015

Jõulud kui halva unustamise ja hea mäletamise aeg

Kümmekond päeva tagasi takerdusin Jussikese kombel aastakümneid tühjalt seisva naabertalu õunaaia noppimata viljadesse. Ma poleks iial uskunud, et keset detsembrit pressin punapõsksetest ubinatest jõulujoogiks 50 liitrit magusat mahla – late harvest, nagu viinamarjakasvatajad ütlevad.
Loodus viskab mitmendat aastat jutti vingerpussi, sättides termomeetrile talvisel pööripäeval suvisega ühesuguseid soojakraade.

Selle asemel et lund rookida, käivad inimesed ikka veel seenel ja imetlevad peenral õitsevaid lilli. Nali aastas 365st kehva suusailmaga päevast ei aja enam kedagi naerma.
Küllap torkavad irvhambad tänavugi jõululaupäeval plätud varba otsa, lükkavad muruniiduki garaažist õuele põrisema ja poseerivad sotsiaalmeediasse postitamiseks mõne selfi.
Samal päeval, kui mina maal mahla pressisin, kiitsid 195 riigi esindajad Pariisis ÜRO kliimakonverentsil heaks ajalooliseks nimetatud leppe, millega timmitakse globaalset radiaatorit paar kraadi jahedamaks.
Põlevkivi on meie ökoloogilise jalajälje kasvatanud naelakastist suuremaks – oleme Euroopa suurimad saastajad. Pariisis sõlmitud lepe tähendab Eestile üsna kindlalt fossiilsel kütusel põhineva põlevkivienergeetika piiramist.
Veel pole teada, milline energiaallikas meie pirnid paarikümne aasta pärast hõõgvel hoiab ja palju see maksab. Tuul, päike, jõed, võsa ja lehmasõnnik on loetelu elektri tootmiseks tarviliku toorme alternatiividest.
Kas sellest piisab, et saada hakkama ilma tagaaias potsuva tuumajaamata? Energia tootmine on suur äri ja sogases vees elavad hästi suured kalad.
Näis, kas ilma parandamiseks arengumaadesse süstitav 100 miljardit dollarit ja arenenud tööstusriikide ponnistused toovad meile tagasi aiateibaid paugutava talvepakase ja majaräästani ulatuvad lumehanged.
Varem, kui inimesed on pähe võtnud loodusele omi tingimusi dikteerida, jõgesid teistpidi voolama panna või vareste ja varblastega võidelda, on sellest ainult jama sündinud.
Ent maailm ei muutu ainult kraadiklaasi mõõteskaalal. 2015. aasta läheb Euroopa ajalukku teadaolevalt suurima väljastpoolt kontinenti lähtuva rahvaste rändega.
Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika kon­fliktikollete aktiviseerumine ja Daeshi võimutsemine on lükanud vana maailma suunal liikvele miljonid põgenikud, nende varjus õnneotsijad ja hulk inimesi, kelle telefoni on jäädvustatud veriseid pilte sõjatandrilt.
Me ei tea vastuvõetavate inimeste motiive. Erinevate ootuste ja kultuuride põrkumine Euroopa südames puhub lõkkele uusi konflikte ning paneb proovile paljude rahvaste sallivuse ja taluvuse piirid.
Meedia levitab Bulgaaria selgeltnägija Vanga kunagist ettekuulutust, mis näeb Euroopat 2043. aastal araabialiku kalifaadina. Maailma ajaloos on küllalt näiteid tsivilisatsioonide arengust, hiilgusest, vallutustest, alistumistest ja hävingutest. Mõni ime siis seegi.
Idanaaber ehitab vastukaaluks Läänele ja Oriendile oma maailma ega varjagi, et soovib laiendada  mõjuvõimu väljaspoole praegusi piire. Pommid plahvatavad nii Ukrainas kui ka Süürias ja Venemaa nõuab maailmalt uue tasakaalupunkti kokkuleppimist.
Rahvusvahelise poliitika suurel laval on tänavu lumepallina veeremas protsessid, mille võimalikud tagajärjed ei mahu meile pähe ja loodame naiivselt, et Eestit tagasilöögid ei riiva. Väike riik vajab tugevaid sõpru ja õnne, et segastest aegadest puhtalt välja tulla.
11 000 aastat rahvana paiksena püsimise ja ellujäämise oskust on salvestanud eestlaste geeni usu, et Vahemere ümber ja Euroopa südames aset leidvad võnked vaibuvad enne Eesti pankrannikuni jõudmist.
Itaaliasse lähetatud politsei sideohvitser on mitu kuud näinud tõsist vaeva, et leida mõni Eestisse tulla ihkav pagulane, aga keda pole seda pole.
Siinne vilets kliima ja kesised sotsiaaltoetused pelutavad võõraid rohkem kui EKRE tõrvikumarsid. See annab ühiskonnale aega hinge tõmmata ja muutusteks valmistuda.
Kui mõni pealpool pilvi asju korraldav habemik päevi annab, olen ettekuulutuse tähtajaks 74aastane ja teritan silma, et uurida, kas mündile on pressitud kaliifi, tsaari või suitsupääsukese kujutis.
Kas tasubki silmapiiritaguste asjade pärast liialt südant valutada, kui kodusel murukamaral rullub lahti üks skandaal teise järel? Suve teises pooles tabas korruptsioonikahtlus esmalt Eesti rikkamat ärimeest Oleg Ossinovskit, Eesti logistikaettevõtete lipulaeva tippjuhte ning seejärel kohe Tallinna meeri ja Eesti suurima partei esimeest Edgar Savisaart.
Suurte ninade kõrval ei jõuagi kokku lugeda tänavu omakasupüüdlikkuse tõttu uurimise alla sattunud väiksemate omavalitsuste juhte ja ametnikke.
Kevadest ametisse saanud valitsuskoalitsioon on pidevates nääklustes. Nüüd purelevad valitsejad Euroopa kontrollkoja kõrge ametikoha pärast ja usuvad, et riigikassa kroonilisest rahapuudusest päästmiseks on abi haiglasest koristajate koondamisest.
Teadlased kurdavad, et poliitikud jutlustavad imelugusid innovatsiooni olulisusest, aga riigieelarvest teaduse jätkusuutlikuks arenduseks raha ei leia. Nagu oleks meie võimete lagi mõnele kunstnikule ja kirjanikule taskuraha maksmine.
Uuel aastal hakkavad valitsusparteid hammast ihuma Kadrioru lossi peremehe kohale. Praeguse riigipea naisevahetuse saagat ei hakka üldse meenutamagi.
Ja siis veel see kooseluvärk. Seda kõike kokku on rohkem kui ühele lihtsale inimesele pähe mahub. Seegi pole veel kõik.
Senise valitsuskoalitsiooni püsides pole kohalikel omavalitsustel järgmisel aastal enam hõlpu: haldusreform on lähemal kui kunagi viimase 20 aasta jooksul.
See on pannud Järvamaa poliitikud massiliselt üksteisel kosjas käima ja avalikult või poolsalaja plaani pidama. Loomulikult on parem tuleval aastal ise ja heaga enam-vähem sile partner välja valida, kui lasta end vägisi lombakaga paari panna.
Vabatahtlikult ühteheitvaid omavalitsusi peibutavad kopsakad preemiad. Lisaks saavad ametita jäävad vallajuhid riigilt valurahaks aastapalga.
Selle taustal tahaks teada, mis tolku on kärpimisele rajatud reformimist, kui jälle  lõigatakse läbi hulk juuri ning inimesi jääb ikka aina vähemaks ja vähemaks.
Lakkamatu ilmavalu vahele on jõuluhullusega kaasaminek heaks lõõgastuseks, muidugi eeldusel, et rahakott kannatab. Ostukeskuses kassarekordite purustamine aitab korraks unustada üleilmsed, siseriiklikud ja kogukondlikud jamad.
Pühade ootuses hommikuti aknalauale seatud sussi sisse piiludes saame uskuda imedesse ja arvata, et kõik on hästi. Külmkapile seatud kleeps tuletab meelde, et kuusk tuleb veel tuppa tuua.
Jõuluvana on kuskil Lapimaal priske kingikoti saani vinnanud ja sätib truud põhjapõtra rakmeisse. Ülehomme perest peresse käies annab ta teada, et maailm, milles elame, ja ideaalid, millesse usume, on endiselt olemas tingimusel, et salmid on ilusti peas.
Sajaks jõululaupäeval veel törts lund, võiks aasta kordaläinuks lugeda ja rahumeeli ära saata. Aasta viimasel nädalal on paras rahulikult maha istuda ja kiire mööda lasta. Eks uuel aastal vaata, kuhu ja kuidas edasi tormata.

http://www.jt.ee/3443585/joulud-kui-halva-unustamise-ja-hea-maletamise-aeg

teisipäev, 8. detsember 2015

Märk rinnas, ära sa märgi!

Albu kandi mehe Jaak Madisoni umbes kuu eest tehtud ettepanek liitlassõduritel sekelduste vältimiseks vabal ajal vormi kanda ajas rassismi haistvad moraalipaanika jüngrid tagajalgadele.
Õhku ahmivad kommentaatorid keetsid üles momendi Saksamaa ajaloost, kus üht rahvust sunniti eristamiseks kandma rinnas Taaveti tähte.
Paralleeli tõmbajaid ei paistnud häirivat, et ajaloos kasutati eraldusmärke ühe inimkillu ahistamiseks ja poliitiku idee sähvatas hoopis liitlaste säästmiseks. Kriitikutele on inimeste tähistamine rassism. Nagu käinuks keegi põleva rauaga ringi.
Mis juhtub, kui Genfi konvensiooni rikkuvad märgistamata sõjaväelased hulgakesi välja ilmuvad, teame Krimmi ja Ida-Ukraina eelmise aasta sündmustest. Need tekitasid hämmingu, sest keegi ei teadnud, mida arvata.
Seega pole imestada, et esimest korda kohtudes mõõdetakse inimest pingsalt ja sageli umbusuga. Proovitakse tema füsioloogilisest eripärast, olekust, riietest välja lugeda sõnumit, mille põhjal teda oma mõõdupuude järgi lahterdada.
Ma ei usu, et USA sõdur tunneb tähti ja triipe varrukal kandes end halvasti: tõsi, pubisse minnes pole militaarse kuuluvuse rõhutamine asjakohane.
Patriootlik Järva maavanem Alo Aasma on Eesti lipu õmmelnud oma pintsakuvarrukale ja rääkigu etiketinõunikud mida tahes, kannab seda rahuloleva näoga, kus tahab.
Sotsiaalse olendina on inimesele kuuluvustunne üsna oluline ja seda kinnitava tunnuse avalik eksponeerimine pole pelgalt edevus, vaid soov saata teistele äratundmiseks sõnum kui majakasignaal.
Märkide tähendustele on keskendunud terve teadusaru, mida nimetatakse semiootikaks. Iga liigutus, tegu, olek või ese kannab mingit sõnumit ja erinevates kultuurides kipuvad need omama erinevaid tähendusi. Kultuurilist konteksti aimamata võib sündida suhtlemisel palju pahandust.
Kui president Toomas Hendrik Ilves riputas venelaste röövitud kaitsepolitseiniku toetuseks lindikese rinda ja kutsus kõiki üles sama tegema, oli see patriootlik tegu.
Ent mai alguses tõusis paras meediakära, kui Statoili klienditeenindaja kandis tööl leti taga rinnas Georgi linti. Kütusehiid pidi suisa meedia kaudu vabandust paluma.
Nagu kollase lindiga kuuerevääril toetame keerulisse olukorda sattunud kaasmaalasi, juhime roosa lindi kui lootuse sümboliga tähelepanu rinnavähi temaatikale.
Kui näete kellegi rinnas sinist, valget, oranži, halli, lillat või punast linti, siis ka need tähistavad toetust mõne raske haigusega võitlemisele.
Kel Facebooki konto mäletab, kuis paar nädalat tagasi, kui Pariisi tabas terrorilaine, muutusid paljude inimeste profiilipildid Prantsuse lippuvärvides triibuliseks. Nii väljendati tuge ja kaastunnet prantslastele ja hukkamõistu vägivallatsejatele.
Märke ei riputata üksnes enda külge. Olete pannud tähele, kui palju mõtteharjutusi annavad kaasliiklejatele autoomanikud, kes on näinud keskmisest tublisti rohkem vaeva, et oma liiklusvahendile unikaalne number hankida?
Ühel sombusel sügispäeval kargas Tartus Toomemäel mulle vastu BTR. Kes nõukogudeaegset sõjatehnikat mäletavad, siis eesti keelde tõlgituna on see üsna tuntud lühend jalaväe lahingmasinast.
Et tegu oli januse mootoriga Ameerika džiibiga, siis olen kindel, et numbri, sõiduki ja selle roolis olnud juhi sümbioos polnud juhuslik.
Seejärel hakkasin rohkem silmi lahti hoidma, et näha, mis tegelasi veel meie teedel liigub. Ei läinud kaua, kui märkasin maasturit numbrirauaga WTF. Maakeeli saab seda leebemaks tõlkides öelda: «Mida kuradit?» See pullimees kasvatas veelgi uudishimu.
Omal ajal said ettevõtted tellida oma firmale numbreid üsna kergelt, see andis justkui väärikust juurde. Siiani liigub teedel ETK (Eesti Tarbijate Kooperatiiv), EVR (Eesti vabariigi raudtee) või turvafirma USSile vihjavate numbrimärkidega sõidukeid.

Kuskil kaubanduskeskuse parklas.

Millegipärast on huvitavad tähekombinatsioonid registrinumbritel just maasturitel. FBI, FSB, USA, RUS või BUK on vaid mõni näide seerianumbriga sarnanevatelt registrimärkidelt, mida maanteeamet on välja andnud. Mis te arvate nende autode omanikest? On nad luurajad või muidu suurusehullustuses eneseimetlejad?
Lisaks vurab teedel arvukaid eritellimustega valmistatud edevaid numbreid, kus omanik on nimeliselt peal. Selliseid autosid liigub meil Järvamaalgi mitu.
Kas tasub kõikide nende märkide peale erutuda? Mõni märk meile meeldib, mõni üldsegi mitte, kuid nad annavad meile teada ja pidepunkte mõtestamiseks ja mõistmiseks.
Rahvapärimused kubisevad märkidest ja nende tõlgendustes. Uskuge mind, kui ka kõik märgid käibelt kõrvaldada, siis inimesed mõtlevad uued üsna kiiresti välja. Me ei saa ilma ega vist peagi – nagu rahvatarkus ütleb, peab igaüks oma risti ikka ise kandma.

 http://www.jt.ee/3427053/mark-rinnas-ara-sa-margi