teisipäev, 27. oktoober 2015

Hääletaja kolis teepervelt internetti

Kui jätta kõrvale Paide linna väravas tervitav hääletaja skulptuur, pean kõvasti pingutama, et meenutada, millal viimati nägin teepervel tuult ja vihma trotsivaid seiklejaid.
paide.kovtp.ee
Üksikuid vapraid tuleb aeg-ajalt ikka ette, näiteks linnaloaga koju pääsenud sõdurpoisid. Ent vaatepilt, kus Tallinna lennujaama juures püüavad kümned maanteed palistavad inimesed autojuhtide tähelepanu käsitsi maalitud sihtkohasiltidega, on vajunud jäädavalt ajaloo hõlma.
Minu põlvkonna inimestel oli pöidlaküüt liikumisviisina üsna tavaline. Hääletajate kadumisel teepervelt on mitu põhjust. Tänapäevases ühiskonnas on elutempo muutunud kiireks. Moodsates liiklussõlmedes pole jalakäijal tervise huvides enam intensiivse liiklusega teele asja. Mäo ristmik näiteks pole enam koht, kus hoog maha võetakse, vaid seal saab pedaali põhja suruda.
Kahe tundmatu inimese juhuslik kohtumine maanteel polnud alati turvaline. Meediast meenub lugusid, kus hääletaja on autost lahkudes nihverdanud kaasa midagi väärtuslikku või on autojuht keeranud vastu kaasreisija tahtmist metsa vahele.
Sekelduste vältimiseks oli lihtsam olla umbusklik ja hääletajast mööda vaadata või võõrasse autosse mitte ronida.
Võiks arvata, et praegune ühistransport on sedavõrd paranenud, et inimesed pääsevad ladusalt ja soodsalt liikuma ega vaja alterantiive. Suuremate linnade vahel reisides või isegi tõetera selles sees olla – rongid sõidavad aina sagedamini ja kiiremini ning kaugliinid peibutavad euroste piletitega.
Paraku need süstikud kahe linna vahel enamasti ei peatu. Konkurents riigi toetatava reisirongiliikluse ja riigi toetuseta kaugbussiliinide vahel on läinud nii teravaks, et Järvamaal peatuvaid busse jääb aina vähemaks. Ka pole kõik inimesed endale ikka veel  autot soetanud.
Paljud inimesed vaevavad endiselt pead, kuidas ikkagi saada punktist A punkti B. Nii ei tähenda hääletajate tänavapildist kadumine, et tegu oleks väljasurnud liigiga. Tänapäeva hääletaja puudub lihtsalt vajadus hea õnne peale maanteepervele külmetama minna.
Sotsiaalmeedia suhtlusvõrgustikes ja moodsaid mobiiltelefonirakendusi kasutades saab diivanilt tõusmata  leida endale autoga küüti pakkuv reisikaaslane.
Piisab, kui mõnda teemakohalisse internetikommuuni postitada reisijana oma sõidusoov või autoomanikuna anda teada sõidusuund ja aeg ning reisiseltskond ongi koos.
Eraalgatuslik koopereerumine vähendab liikluskoormust, sest autod ei sõida enam tühjalt ja säästavad loodust, kui ressurssi on kasutatud tõhusamalt.
Sõidukiomanike ja reisijate kodanikualgatuslik interaktiivne koostöö leevendab ilmselgelt tühimikku, mida jätab ühistranspordi suutmatus tagada üle Eesti hästi toimivat liinivõrku.
Paistab, et ka ametnikud on leebunud ega pea seda maksupettuseks või kõlvatuks konkurentsiks ühistranspordiettevõtetele.
Inimestele annab oma sõiduplaanide ühitamine hea võimaluse teha koostööd, tulla hädas olijale vastu, tutvuda uute ja huvitavate inimestega silmast silma.
Autojuhi ja hääletaja kasu on vastastikune: üks saab mugavalt liikuda, teine bensiinikulu paari euroga katta. Et internetis avaldavad pooled oma isiku, langevad ära turvalisusega seotud hirmud.

http://www.jt.ee/3375743/haaletaja-kolis-teepervelt-internetti

esmaspäev, 12. oktoober 2015

Cómo estás, alcalde?

«Kaks paari ihupesu!» ahastas Katarina Rosalje Kiir Venemaalt äpardunud virtsahvti õppereisilt naasnud poja Jorh Adnieli teel varastatud sumadani sisu kokku rehkendades.
Rätsepmeistrit inspireeris Raja peretütre tähelepanu eest tundmatusse hüppama isand Toots, kes pärast Venemaale kadumist astus rongilt maha uhke sulega kübar peas ja priske rahakott karmanis.


Venemaa avarustest uute teadmiste ja kogemuste otsimine vormis võrukaela uuendusmeelseks põllumajandusjuhiks. Paar aastat Peipsi-taguses edumeelses mõisas muutis Tootsi rohkem, kui kihelkonnakooli karm köster või leebe õpetaja Laur kokku.
Seega pole Järvamaa omavalitsusjuhtide reisikihus midagi uut nagu ka selles, et laias ilmas rändamine avardab silmaringi ja annab uusi ideid.
Kui ikka kohapealne inspiratsioonikarikas on tilgatuks joodud ja kodumaa kaugemad kihelkonnad ja piiritagused lähimad sõprusomavalitsused läbi seminaritatud, tuleb uute mõtete ammutamiseks mujal maailmas mõned tiirud teha.
Isegi viimasest kolkakülast annab tänapäeval tikutulega otsida inimest, kes sealt kunagi nina välja pole pistnud. Inimene on uudishimulik ja tahab teada, mis on paksu metsa taga. Kes korra metsakülast välja saanud, oskab kohalikule elule sootuks teise pilguga vaadata.
Kui mõned erandid kõrvale jätta, seiklesid Järvamaa omavalitsusjuhid erinevalt Tootsist ja Kiirest maksumaksja kauka peal. Seetõttu pakub inimestele võimukandjate reisimine Paunvere kangelastest rohkem elevust ja tekitab paksu verd.
Ühiskonna hukkamõistev reaktsioon oli etteaimatav. Eks saanud Mulgimaa omavalitsusjuhid mõni aeg tagasi samasuguse retke eest kõvasti üleriigilises meedias nahutada. Keskkonnaminister Heiki Kranichi esimest töölähetust troopilisele linnukonvrentsile meenutatakse veel 15 aastat hiljemgi.
Kes lehti lugenud mäletab, kuidas kunagised maanteeameti juhid sättisid oma ametikäike suusakuurorteid silmanurgas hoides. Kroonu köit on avalikes ametites lohistatud küll ja see teeb rahva umbusklikuks.
Nii pidid meie kanged matkasellid reisiplaane tehes olema teadlikud, et nendegi palga sees on nurin ära kannatada. Valuline reaktsioon avalikkuse tähelepanu alla sattumisele tekitab omakorda küsimuse, et mis oli Hispaaniasse rändamises nii palju ahvatlevat, et nui neljaks kaitsti reisiplaani ja kriitika ees kaeti kinni silmad ja kõrvad.
Ei maksa väga solvuda kui poetrepi Kolla pärib õhinal Hispaania vananaistesuve ja senjoriitade kohta ja unustab huvi tunda programmi pikitud laudakülastuse vastu.
Vastus peab olema valmis ka kodanikele, kes kurjustavad, et seltsimaja lekkiva katuse lappimiseks ei suudeta paari tuhandet leida aga ülemuste reisikulude katmine otsustatakse möödaminnes.
Küllap on pea igal meist mõni tuttav ametnik, kes lipsu lõdvenedes pajatab, kuidas välislähetus annab võimalusi reisi oma lõbuks nädalavahetusega pikendada. Teine valgekrae suurustab, kuidas partnerriigi kolleegidelt sai möödaminnes lähetusele pitsat ja allkiri võtta ning edasi vanalinna veini rüüpama mindud.
Olgu eesmärgid kui tahes üllad ja päevad töised, kahtlus jääb ikka, et reisitakse rahva raha eest niisama lusti. Eks ole nii ühte kui teist.
Olen minagi keset kõige palavamat suve Küprosel päevad läbi konverentsil istunud ja keegi ei usu, et merre jõudsin hüpata vaid viimasel päeval ja 10 minutiks. Ikka pilgutab keegi selle jutu peale vandeseltslaslikult silma:« Räägi, räägi, küll me teame!»
Juba sellepärast peab iga omavalitsusjuhtide tavatu käik olema selgelt lahti seletatud ja põhjendatud. Halb, kui inimestele jääb muljet, et samal ajal kui maal elavad inimesed peost suhu, tiirleb vallavanema karussell peost peoni.
Pole palju tahta aruannet, mis meie valitsejatele kaugest reisist kasulikku külge hakkas. Veel parem, kui väärt tähelepanekud mõnes vallas või linnas käegakatsutavalt reaalsuses rakendatakse.
Ega maksa häbeneda sedagi, kui selgub, et matkal saadi kinnitust, et väljamaal on asjad huvitavad aga kodus on kõik parem.
Meenutuseks niipalju, et rätsepmeister Kiirest ei saanud mõisavalitsejat, isegi põllumeest mitte. Peale ekstreemset seiklust tegi Jorh ikka edasi Paunvere kõige lõhkisema sabaga kuubi ja Lible meelest päris hästi.
Ent kui teie kodukoha vallavanem, linnapea või volikogu esimees juhtub vastu tulema ärge häbenege nööbist kinni võtta ja kõva häälega küsida: «Cómo estás, alcalde?» Maakeeli panduna tähendab see: «Kuidas sul läheb, vallavanem/linnapea?»

 http://www.jt.ee/3359647/c-mo-est-s-alcalde