Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamisest kipub saama selle
talve uhke ratsu, mida erakondade tublimad džigitid üritavad Järvamaal üksteise
võidu oma riigikogu valimisvankri ette taltsutada ja rakendada.
Maantee ümberehitamisest räägitakse kui eluteest, mida mööda Järvamaa pereemad ja -isad käivad pealinnas teenitud raha suure kotiga koju tarimas, et õhtul vaikses ja turvalises kodukandis lapsi põlvel hüpitada.
Mida sirgemaks ja laiemaks maantee venitatakse, seda rohkem kosuvat siinne elujärg ja puhkevat õitsele majandus.
Eri variatsioonides jõudsid sama mõtet mõne päeva sees korrata värske maavanem Alo Aasma, maakonna omavalitsusliidu juht Kristjan Kõljalg ja üks peaministrikandidaate Juhan Parts.
Küllap sai mõttearendus tõuke maavalitsuses paari nädala eest tutvustatud Rambolli koostatud Järva maakonna sotsiaalse ja majandusliku ning ruumilise arengu analüüsi aruandest.
65leheküljelisest analüüsist nopiti avalikkuse tarvis välja üks lõik viitega 2011. aasta rahvaloenduse andmetele, mis ütleb, et 26 protsenti järvalastest käis siis Tallinnasse tööle.
Mulle jääb segaseks, mille alusel arvatakse pealinna tasuvad töökohad ja odava kinnisvaraga südamaa ideaalse elu kombinatsiooniks.
Olen 12 aastat Paidest Tallinna tööl käinud, ikka hommikul teele ja õhtul tagasi. Keskeltläbi törts üle 200 kilomeetrit päevas ja 220 päeva aastas teeb see kilomeetrites 44 000 ehk aastaga tiir ümber maakera. Ajaliselt tähendab see aastas 23 ööpäeva.
Aastas kulub kilomeetrite mõõtmisele laias laastus 3100 liitrit kütust, mis maksab oma 4500 eurot. Auto liising, hooldus, remont ja rehvid lisavad vähemalt teise samaväärse summa. Selle maksame kinni omast taskust.
Olgu tee nii kiire kui tahes, kulud jäävad ikka alles. Isegi kui tööandja on lahke ning annab meile auto ja kütuse, siis ikka selle pärast, et ta usub, et teenime talle selle raha tagasi.
Minul on 12 aastaga maanteel napilt autonina eest läbi lipanud üle tosina põdra, mõni metsseakari ja lugematu hulk metskitsi. Kährikutest ja rebastest ma parem ei räägigi. On need ehmatused sõitmist väärt?
Kõik, kes on Tallinna–Tartu maanteel sõitnud, oskavad sajatada tihedat liiklust, heitlikke ilmaolusid ja ettearvamatult käituvaid juhte.
Ühistransport järvalasest iga päev tööl käijat ei soosi, sest kaugliinid arvestavad Tallinna ja Tartu vahel liikujaid, mitte vahepealsete teivasjaamade rahvast.
Mulle ei meeldi Tallinnas elada, sellepärast olen aastaid sõitnud. Paljud minu sõbrad ja tuttavad on aga kulu kokku rehkendanud ja kolinud töökoha lähedale. Ole nii suur kodukoha patrioot kui tahes, raha ja aega pole mõtet sõitmisega tuulde lasta ning maanteel iga päev eluga riskida.
Rambolli uuringust saab lugeda, et inimesed hakkasid Järvamaalt eriti hoogsalt lahkuma viie aasta eest majanduslanguse aegu, sest maakonnas pole vabu töökohti.
Maakonna panus riigi rikkuse (SKP) tootmisse on vähenenud. Aina rohkem on teenindusettevõtteid ja nn ühemehefirmasid, samas kui ettevõtteid, mis tegelevad tootmisega ja on suured tööandjad, jääb vähemaks.
Mida lähemale on Tallinna–Tartu maantee laiad sõiduread Järvamaa piirile jõudnud, seda hoogsamalt inimesed maakonnast ära kolivad. Ligi kuue aastaga on Järvamaa kaotanud 12 protsenti elanikkonnast ehk ligi 4400 inimest.
Et statistikaameti rahvastikuprognoos ennustab, et 15 aasta pärast elab Järvamaal vaid 21 000 inimest, võib Tallinnas tööl käijaid pidada ühe jalaga lahkujateks.
Kui Järvamaa inimesel pole kodumaakonnas tööd ja leiba, siis viib uhke maantee siit inimesed minema, mitte ei anna lisaväärtust.
Soovin siiralt, et poliitikud oleksid loosungitega ettevaatlikud ja loeksid mitu korda jutuks olnud analüüsi läbi. Seal on üsna palju mõistlikke soovitusi, mis ei keskendu pealinna eredatele tuledele, vaid Järvamaa ja siinsete inimeste väljavaadetele kodukohas hakkama saada.
Maantee ümberehitamisest räägitakse kui eluteest, mida mööda Järvamaa pereemad ja -isad käivad pealinnas teenitud raha suure kotiga koju tarimas, et õhtul vaikses ja turvalises kodukandis lapsi põlvel hüpitada.
Mida sirgemaks ja laiemaks maantee venitatakse, seda rohkem kosuvat siinne elujärg ja puhkevat õitsele majandus.
Eri variatsioonides jõudsid sama mõtet mõne päeva sees korrata värske maavanem Alo Aasma, maakonna omavalitsusliidu juht Kristjan Kõljalg ja üks peaministrikandidaate Juhan Parts.
Küllap sai mõttearendus tõuke maavalitsuses paari nädala eest tutvustatud Rambolli koostatud Järva maakonna sotsiaalse ja majandusliku ning ruumilise arengu analüüsi aruandest.
65leheküljelisest analüüsist nopiti avalikkuse tarvis välja üks lõik viitega 2011. aasta rahvaloenduse andmetele, mis ütleb, et 26 protsenti järvalastest käis siis Tallinnasse tööle.
Mulle jääb segaseks, mille alusel arvatakse pealinna tasuvad töökohad ja odava kinnisvaraga südamaa ideaalse elu kombinatsiooniks.
Olen 12 aastat Paidest Tallinna tööl käinud, ikka hommikul teele ja õhtul tagasi. Keskeltläbi törts üle 200 kilomeetrit päevas ja 220 päeva aastas teeb see kilomeetrites 44 000 ehk aastaga tiir ümber maakera. Ajaliselt tähendab see aastas 23 ööpäeva.
Aastas kulub kilomeetrite mõõtmisele laias laastus 3100 liitrit kütust, mis maksab oma 4500 eurot. Auto liising, hooldus, remont ja rehvid lisavad vähemalt teise samaväärse summa. Selle maksame kinni omast taskust.
Olgu tee nii kiire kui tahes, kulud jäävad ikka alles. Isegi kui tööandja on lahke ning annab meile auto ja kütuse, siis ikka selle pärast, et ta usub, et teenime talle selle raha tagasi.
Minul on 12 aastaga maanteel napilt autonina eest läbi lipanud üle tosina põdra, mõni metsseakari ja lugematu hulk metskitsi. Kährikutest ja rebastest ma parem ei räägigi. On need ehmatused sõitmist väärt?
Kõik, kes on Tallinna–Tartu maanteel sõitnud, oskavad sajatada tihedat liiklust, heitlikke ilmaolusid ja ettearvamatult käituvaid juhte.
Ühistransport järvalasest iga päev tööl käijat ei soosi, sest kaugliinid arvestavad Tallinna ja Tartu vahel liikujaid, mitte vahepealsete teivasjaamade rahvast.
Mulle ei meeldi Tallinnas elada, sellepärast olen aastaid sõitnud. Paljud minu sõbrad ja tuttavad on aga kulu kokku rehkendanud ja kolinud töökoha lähedale. Ole nii suur kodukoha patrioot kui tahes, raha ja aega pole mõtet sõitmisega tuulde lasta ning maanteel iga päev eluga riskida.
Rambolli uuringust saab lugeda, et inimesed hakkasid Järvamaalt eriti hoogsalt lahkuma viie aasta eest majanduslanguse aegu, sest maakonnas pole vabu töökohti.
Maakonna panus riigi rikkuse (SKP) tootmisse on vähenenud. Aina rohkem on teenindusettevõtteid ja nn ühemehefirmasid, samas kui ettevõtteid, mis tegelevad tootmisega ja on suured tööandjad, jääb vähemaks.
Mida lähemale on Tallinna–Tartu maantee laiad sõiduread Järvamaa piirile jõudnud, seda hoogsamalt inimesed maakonnast ära kolivad. Ligi kuue aastaga on Järvamaa kaotanud 12 protsenti elanikkonnast ehk ligi 4400 inimest.
Et statistikaameti rahvastikuprognoos ennustab, et 15 aasta pärast elab Järvamaal vaid 21 000 inimest, võib Tallinnas tööl käijaid pidada ühe jalaga lahkujateks.
Kui Järvamaa inimesel pole kodumaakonnas tööd ja leiba, siis viib uhke maantee siit inimesed minema, mitte ei anna lisaväärtust.
Soovin siiralt, et poliitikud oleksid loosungitega ettevaatlikud ja loeksid mitu korda jutuks olnud analüüsi läbi. Seal on üsna palju mõistlikke soovitusi, mis ei keskendu pealinna eredatele tuledele, vaid Järvamaa ja siinsete inimeste väljavaadetele kodukohas hakkama saada.
