Jätame festivalivaimu Paidesse kogu aastaks

«Käisin just lastele Karedal vanavanemate talu näitamas ja vaatasin mööda sõites, et sind polnud näha,» astus väljasirutatud terekäega vastu teleuudiste ankur Mart.
 Just mõni hetk enne seda olin juttu puhuma jäänud Jaanusega, kes oli elevil õhtul Paide lähistel ees ootavast meenutusteõhtust lapsepõlvesõpradega.
Jaanus ja mina oleme tänulikud olemasolu ja priinime eest 1782. aastal ilmavalgust näinud Jaanile, Öötla Suitsu talu peremehele, kelle poegadest meie kummagi esivanemad põlvnevad.
Juurte poolest omakandimeeste juhuslik kokkusaamine leidis aset üleeelmisel laupäeval Paide Vallimäel arvamusfestivalil. See oli üks selle päeva paljudest kordadest, kui kohtasin vanu tuttavaid, keda polnud ammu silmast silma näinud.

Foto: Amts Leppoja  https://www.facebook.com/jarvamaa

Mõnigi neist, kellega jäin juttu puhuma, tunnistas, et pole elu sees Paides käinud, või imestas, kui mõnus meil siin on. Loodetavasti leiavad nad nüüd põhjuse suurelt maanteelt maha keerata mõni teinegi kord.
Nii on raske hinnata, mis oli arvamusfestivali suurim väärtus. Kas see, et paljud tollel nädalavahetusel Paidet väisanud inimestest tunnetas oma juuri, avastas enda jaoks Paide ja Järvamaa ning siinsed lahked inimesed või sai rääkida oma mõtteid ning ammutada ideid teistelt? Ehk meeldis kohalikele nautida rohkem kogu maa tähelepanu ja näidata oma külalislahkust?
Ilmselgelt oli arvamusfestival paljudele meelelahutus. Edevamad käisid fotograafidele promeneerimas. Muretumad nautisid ärkamist põõsa alla üles seatud telgis. Nagu käiakse Viljandi Folgil või Rabarockil mitte üksnes esinejate, vaid melu pärast ja hooti ründavaid vihmasagaraid trotsides.
Rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar nimetas arvamusfestivali eliidi õllesummeriks, Paide linnapea Priit Värk riigi suvepäevadeks. Märkamata ei jäänud mõnigi vandenõuteoreetik, kelle arvates oli inimeste meelte häälestamisel mängus vaat et illuminaatide hämar käsi.
See näitab, et tõenäoliselt on igal festivali külastanud inimesel, ka mikrofoni haaranud arvajast kuni infolehti jaganud vabatahtlikuni, sündmusest oma vaatenurk.
Skeptikud puurivad süviti. Küsivad, kas aruteludest, tunde ja tunde kümnetes varjualustest räägitust, muutub midagi Eestis paremaks? Usun, et ikka. Kui mitte vahetult, siis alateadlikult kindlasti.
Vallimäel oli mitu päeva lihtsurelike seas liikumas valitsuskabinetitäis ministreid, riigikogu liikmeid, endisi ja tulevasi riigitegelasi, ärimehi, teadlasi, vabamõtlejaid. Kõik hingasid sama õhku.
Paljusid teemalavadel istet võtnuist näeme teleekraanilt või leheveergudelt. Aga kui tihti ilmuvad nad inimeste palge ette ja on valmis kõige ootamatumateks küsimusteks?
Kus mujal sai ministril nööbist kinni võtta ja küsida nõu isiklikule probleemile ning saada inimlikult arusaadav vastus kohe, mitte mõni kuu hiljem kantseliidist kubiseva kirjaga. Selline suhtlemine lõhub barjääre.
Lisaks rääkimisele õpetas festival kuulama. Oluline pole ainult ju monoloogi pidamine, vaid mõistmine, et esineb teisi arvamusi, mis väärivad samuti ärakuulamist ja tunnustamist. See annab ainest mõtiskleda, et samavõrd kui ümbritsevasse kriitiliselt suhtuda, tasub aeg-ajalt endal peeglisse vaadata.
Isegi need, kes neil päevil Paidesse ei sattunud, pidid saama ettevõtmisest aimu, sest polnud tele- ega raadiokanalit, ajalehte, mis poleks ülekannet teinud või kajastanud. Paide kümbles mitu päeva mõnuga kogu meedia tähelepanus.
Üsna ühest suust on kõlanud kinnitusi, et kaks arvamusfestivali ilma kolmandata ei jää ja aasta pärast augustis on Vallimägi jälle läbimõeldud mõttekäikudest tiine.
Mainekujunduslikult oli arvamusfestival Paidele väärtuslikum kui mis iganes kampaania. Aga mõte on sellel siis, kui sama meeleolu kohtame siin ka aasta ülejäänud 363 päeval.
Nähes aga Eestimaa südame igapäevapoliitikas üsna inetuks kiskuvat kaklust ametikohtade, mitte ideede pärast, on minu kõige suurem mure, kuidas hoida elus üleeelmisel nädalavahetusel Vallimäel kogetud vaba ja sundimatu üksteisest lugupidav õhustik. Igatsen kohata seda luksust siin tihedamalt kui korra aastas.

Kileta sõber, et ta ei tikuks vette

Viimastel nädalatel on Eestis uppunud paarkümmend inimest. Kui võtta kokku ennetuskampaania, ametnike ütlused ja meediakajastuste toon, siis jääb kõlama, et inimeste hukkumises on süüdi alkohol, palav suvi ja kindlasti sõbrad, kes ei hoia purjus uljaspäid veest eemal.
Minul kripeldab hingel hoopis küsimus, mida saab igaüks meist teha, et tulla edukalt toime ootamatute olukordadega vees, ja kuidas meil aidatakse inimesi selleks valmistumisel.  Päästeameti kodulehekülje andmetel on eelmise reede seisuga tänavu veekogudesse elu jätnud 47 inimest, mida on ainult kümmekond vähem, kui viimasel kolmel aastal keskmiselt 12 kuu peale kokku. See külm hingus on tänavu puudutanud inimesi igast Eesti nurgast.

Viimase 20 aasta uppumissurmade statistika näitab, et õnnetuste hulk kasvab kuudel, kus sooja on vähemalt kolmel järjestikusel või rohkemal päeval üle 30 kraadi. Laias laastus on pooled vette elu jätnud inimestest olnud svipsis. Valdav osa hukkunutest on mehed, rohkem keskealised ja vanemad.
Keelaks neil suvel veekogude lähedale mineku ära, nagu palavaga piiratakse tuleohu kasvades metsas liikumist?
Siseministeerium on tunnistanud, et veel viis aastat tagasi ei tegelenud keegi sihipäraselt uppumissurmade ennetusega. Päästeamet keskendus teavitustööle põhjalikumalt 2010. aasta algusest.
Viimaste aastate ennetuskampaaniaid vaadates jääb mulje, et inimelude säästmise võluvits on hoida alkohol ja ujumine teineteisest lahus.
Kui 1994. ja 1995. aastal uppus aastas vastavalt 250 ja 204 inimest, siis viimasel kümnendil on halvematel aastatel hukkunud üle saja, viimastel aegadel natuke üle või alla 60 inimese. Ent tänavu on asjad märgatavalt halvemaks pöördumas.
Kas kampaaniad rahustavad ainult ühiskonna kriitikat ja pole tõhusad? Eks ole Tele2 kampaania klipidki Jan Uuspõllu ja Evelin Võigemasti esituses nauditavad, aga telekommunikatsioonifirma äriedus nende mõju ei kajastu. Kahtlen, kas mullused «Tujurikkuja» staaride esitatud sketšid purjusujujatest oma eesmärki täitsid.
Tänavu rõhub kampaania lisaks sõprade vastutusele ja südametunnistusele, mis meenutab kangesti nõukogude armee pedagoogilist praktikat panna ühe indiviidi eksimuse eest gaasimaskidega ümber kasarmu jooksma kogu üksus. Samasugusel viisil loetakse sõpradele sõnu peale ka liiklusohutuskampaanias. Teate ju küll seda kiletamise lugu?
Ligimese järele vaadata on kindlasti mõistlik. Purjus peaga ei tule kehvalt välja ainult ujumine, vaid ükskõik mis muu tegevus samuti. Eks sedagi teadmist tule inimestele kogu aeg meenutada.
Et kõik pole nii mustvalge, näitab juuli lõpus Porkuni järvel juhtunud õnnetus, kus uppus hoopis lõbutsevale seltskonnale kaineks autojuhiks olnud noormees. See tuletab meelde, et pooled uppunud ei ole purjus.
Kindlasti ei piisa uppumissurmade vähendamiseks üksnes alkoholipoliitika karmistamisest või inimeste madalasse vette ja vetelpääste silma alla surumisest, kui inimene ise ei õpi endaga paremini hakkama saama.
Põhjalikumalt süüvides ilmneb, et inimesed satuvad vette minnes surmasuhu, sest hindavad üle oma füüsilisi võimeid. Nad ei tea oma tervislikku seisundit, ei mõista ohte märgata ja hinnata ega oska hästi ujuda.
Alkohol pigem võimendab riske, kui sünnitab neid. Paljalt sotsiaalkampaaniatega kitsaskohti ei silu.
Internetis kolades jäi mulle silma päästeameti viie aasta eest tellitud TNS EMORi uuring inimeste veeohutuskäitumise ning ohuolukorras toimimisoskust.
Uuringu põhitulemuste kokkuvõte ütles, et Eesti täisealistest elanikest 50 protsendil jäi ujumisoskusest ohuolukorras toimetulekuks kindlalt vajaka.
Kuigi 49% elanikest arvas toona, et oskavad uppuja veest välja tõmmata, esmaabi anda ja elustada, hindas enda päästmisoskust ja jaksu ujuda üle tunni järjest ainult 5% elanikkonnast.
Kas keelata inimestel ujumine või õpetada nad ujuma, selles on küsimus. Üks asi on inimeste ohtudest hoiduma meelitada ja hirmutada, teine asi teha ohud selgeks ja õpetada nendega koos elama.
Ei saa loota ainult sellele, et sõber õigel hetkel natist kinni saab. Kampaaniad on tõhusad, kui lisaks hoiatustele jagatakse oskusi, olgu tegu ujumisõppe või esmaabikursustega. Et Juhan ei upuks, tuleb Juku hästi ujuma õpetada. Täiskasvanud inimene on uusi väärtusi tõrksam vastu võtma. Kui riik hindab inimelude väärtust kõrgelt, tuleb neid kursusi lisaks koolides lastele tehtavale korraldada ka täiskasvanutele.

 www.jt.ee/2884471/kileta-sober-et-ta-ei-tikuks-vette