kolmapäev, 18. juuni 2014

Kas ettevõtjad jõuavad poliitikutest ette?

Nädala eest pakkus ettevõtja Indrek Neivelt ambitsioonika eesmärgi tõsta Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehk nelja aastaga miinimumpalk 1000 euroni.

Tuntud pankuri ja hiilgava vabamõtleja idees peitub mitu sõnumit. Laiale auditooriumile pakkus elevust, et lõpuks leidub ka ettevõtja, kes nõustub, et meie tööinimene väärib elamist võimaldavat palka.

See pole esimene kord, kui Neivelt ärgitab riiki ja ettevõtjaid töötajate sissetulekuid suurendama. Mullusel Paide arvamusfestivalil tegi ta ettepaneku tõsta maksuvaba miinimum 320 euroni.

Ettepaneku taga pole lihtsalt suuremeelsus, vaid pragmaatiline tõdemus, et kui Eesti palgad ei tõuse nii 70 protsendini Põhjamaade keskmisest, siis Soome ja teised Skandinaaviamaad löövad lähiaastatel meilt üle viimasedki tublid töökäed.

Distsiplineeritud tööjõud on naabrite juures hinnas ja kui me ise oma inimesi ei väärtusta, siis teevad seda teised. See tähendab aga, et kohalikel ettevõtjatele jääb aina vähemaks töötajaid, külad tühjenevad ja majad lagunevad, riigil pole maksumaksjaid jne.

Vähem oli aga neid, kes märkasid, et Neivelti sõnumis peitus sügavam etteheide riigi majandusele ja ettevõtlusele. Ridade vahelt võis aru saada, et üldistavalt on Eesti ettevõtted ebaefektiivsed ja rahvusvahelises konkurentsis püsitakse tänu odavale tööjõule, mis pikemas perspektiivis on tupiktee.

Ei ole saladus, et meie ettevõtluse tootlikus on Euroopa keskmisega võrreldes oluliselt madalam ja kordades kehvem, kui Põhjamaades. Seda on raske aga avalikult tunnistada, sest raamatupidamislik juhtimisstiil emotsioone ei tunnista niikaua, kui bilanss on korras. Lihtsam on nautida imetlust ja kiitust Skype või e-riigi eduloo valguses.

Eesti majanduse edukus sõltub juba ammu maailmaturuhindadest olgu jutt, toorainest või energiast. Ent ka eksport naudib maailmaturu hindadest saadavat tulu. Ühise majandusruumi puhul peame seda üldiselt paratamatuks ja loomulikuks.

Selle taustal on kummaline, et ettevõtluse kulupoolet pea ainus komponent, mida hoitakse tabuna, on kulutused tööjõule ehk palgad, mis jäävad regiooni edukamatest kordades maha.
Kui Saksamaa, Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmeriikide ettevõtted suudavad samade kulude ja kordades kõrgemate palkade juures kasumit teenida, siis mis on viga meie ettevõtetel? Oleme ju turumajanduse tingimustes arenenud pea veerand sajandit ja peaks olema piisavalt talletunud nii kogemusi, oskusi kui kapitali.

25 aastat tagasi oli meil ühiseks suureks eesmärgiks riigi iseseisvuse taastamine. Seejärel hingas ühiskond Euroopa Liidu ja NATOga liitumise rütmis. Hiljuti ponnistasime euro ühisraha kasutuselevõtu nimel. Kuni mõne kuu eest tunnistas äsja peaministriks saanud Taavi Rõivas, et Eestil on suured narratiivid otsa saanud.

Mäletame valimisaegseid loosungeid viie rikkama riigi hulka jõudmisest ja 25 000 kroonisest keskmisest palgast. Nüüd on aeg riigil võtta uus siht ning nendele uljastele mõttelendudele ka sisu anda, millele õigupoolest ekspankurist ettevõtja ju oma ettepanekuga assisteerib.

Imelikul kombel tõttas esmaspäeval Eesti Päevalehele antud intervjuus rahandusminister Jürgen Ligi Neivelti julgete mõtete eest noomima, selmet haakida julge ideega kaasa mõtlema. Kas poliitikud pelgavad ärritada parteide suurrahastajaid? Riigikogu valimised on ukse ees ja reklaamiarved vajavad maksmist.

Arvestades, et Eesti on Maailma majandusfoorumi koostatud värskes Euroopa Liidu konkurentsivõime edetabelis 12. kohal, on küsimus pigem tahtes olukorda muuta isegi siis kui me mõnes edetabelis peaks seeläbi paar kohta kaotama. Teema vältimist võib nimetada ka mugavuseks või suisa laiskuseks.

Loodan, et Eesti ettevõtjaid ühendavatel organisatsioonidel jätkub poliitikutest rohkem südikust võtta majanduse tõhustamiseks initsiatiiv. Tõesti, miks ei võiks 1000-eurose miinimumpalga eesmärgi võtta kaubandus-tööstuskoda andes ettevõtjatele sõnumi, et tehkem protsessid korda, juurigem välja ebaefektiivsus, makskem rohkem palka ja elavdagem siseturgu?

Vanaded Euroopa riikide majandus põhineb lisaks efektiivsuse poole pürgimisele inimese väärtustamisel ja arusaamal, et töö eest makstakse tasu, mis võimaldab peret toita ja ära elada. Selle normi Eesti ühiskonda juurutamine sobib ideaalselt meie riigi järgmise nelja aasta eesmärgiks.

teisipäev, 3. juuni 2014

Valimised olgu võimalikult lihtsad

Nädala eest valisime viieks aastaks taas oma esindajad Europarlamenti. kogu Eesti oli üks valimisringkond ja laias laastus osutusid valituks isikud, kes said teistest rohkem hääli. Edu saatis nii erakondade esindajaid kui üksikkandidaate. Üle pika aja oli asi lihtne ja selge.

Eurovalimiste ja viimasel poolel aastal Paide linnavolikogu haaranud kirgede valguses hakkasin mõtlema, kas oleks mõistlik kaaluda vähemalt kogukondliku juhtimisorganite valimiskorra kohendamist.

1992. aastast Eestis kasutusel olev D'Hondti meetodil põhinevat valimissüsteemi nimetavad kriitikud keeruliseks ja valijale arusaamatuks. Häälte ülekandmised ja kompensatsioonimandaadid on aluseks arvamusele, et valides ühe kandidaadi, saad esinduskogusse hoopis kellegi teise. Inimesed ei saa aru, kellele tegelikult nende hääl läheb. See omakorda mõjutab valija suhtumist poliitikasse ja poliitikute võõrandumist.

Omavalitsustes, kus niikuinii kõik tunnevad kõiki piisaks isikuvalimistest, kus volikogu moodustatakse kogutud häälte põhjal koostatud üldise pingerea alusel. Aus ja lihtne.

Tegelikkuses ju toimivad isikuvalimised kohapeal niikuinii. Paide näitel valisime vormilselt linnavolikogu liikmeid, kuid inimesed, kes andsid oma hääle Kersti Sarapuule, Alo Aasmale, Janno Lehemetsale või Kaido Ivaskile valisid neid kui linnapäid.

Samamoodi korjas Pipi-Liis Siemann vallavanemana Türil või näiteks Kalju Kertsmik Albus teistest kandidaatidest kordades rohkem hääli, mis näitab, et neil on jõuline mandaat, mis ongi vallavanemaks valitule kohane. Selliseid näiteid on kuhjaga.

Et vältida kohalike huvide tahaplaanile taandumist isiklike võimuambitsioonide ees võiks mõttearenduses veelgi edasi minna ja vannutadagi enim hääli kogunud kandidaadi kus linnapeaks kus vallavanemaks ja teisele kohale tulnu volikogu esimeheks, kui nad ise vastupidiselt kokku ei lepi.

Igal juhul las juhivad need kellel on rahva suurim toetus, mitte need, kes on osavamad poliitikute omavahelistes sobingutes. Ühe erakonna liikmed või muud huvigrupid saavad piisava esindatuse korral koostada fraktsioone ja poliitilist tegevust seada siis juba kujunenud jõujoonte järgi, mitte ise neid üritada ümber luua. Siis ei pea muretsema ka ärakargavate asendusliikmete pärast.

Puder ja kapsad ei valitse alates viimastest valimistest üksnes Paide linna juhtimises. Sarnane jant käib ka näiteks Otepää või Viimsi volikogus. Mäletame Koeru vallas aastaid kestnud purelemis, kus ka üks võimutasakaalu loonud hääl kaldus siia-sinna. Nii et pingelistes olukordades löövad välja süsteemi nõrkused ja vead ka mujal.

Isikuvalimistega saavutatav tulemus hoiab eemale inetu tagatoa poliitika. Kes tahab omavalitsust juhtida, see peab ka võitma vahetult oma valijate südame, mitte panustama võimalikult pikale ja peibutuspartidest kubisevale nimekirjale. Ja kui keegi tahab järgmine kord võitjat edestada, peab ise tulema järgmistel valimistel kodanike ette paremate mõtetega.

Kindlasti võib olla veelgi paremaid ideid esinduskogude kvaliteedi ja sihipärasuse tõstmiseks. Kindlasti ei tule ühtki valimissüsteemi muutvat algatust arutlemata maa sisse taguda, teisalt tormama uisapäisa muutusi sisse viima. Ent pidevalt üleskerkivad ideed alates noortele valimisõiguse andmisest, kuni peibutuspartide ohjamiseni tuleks lõpuks kokku koguda ja läbi arutada, et sõeluda välja paremini toimiv mudel.

Europarlamendi valimistel oli näha, et edukamad olid need kandidaadid, kes ei ilutsenud üksnes reklaamides ja plakatitel, vaid tegid inimeste seas vahetut tööd oma ideede selgitamisel. Nad olid aktiivsed arvajad meedias ega peljanud isiklikke kohtumisi. Eks seegi ole tõestuseks isiku rolli suurenemisest.

Peame Eestit innovaatiliseks ja paindlikuks riigiks, kus reegleid on võimalik kiiresti kohandada muutuvale keskkonnale sobivaks. Ka valimissüsteem peaks paremini peegeldama ühiskonna ootusi ja hoiakuid.